10 päeva jalgrattal Vietnamis

2010.a. Veebruaris toimunud jalgrattamatka kroonika.
Järgmine rattamatk toimub City Bike organiseerimisel juba veebruaris 2012.a.!

1. päev. Tere tulemast Vietnami!

Lendasime marsruudil Tallinn-Helsingi-Bangkok-Ho Chi Minh. Maandusime 13.00 kohaliku aja järgi, leidsime enne passikontrolli sildi „landing visa“ ja andsime paberid sisse, täitsime veel ühe vormi ja ootasime (peame siinkohal mainima, et tegime enne internetis viisataotluse ja saime positiivse vastuse). Ametnikel (keda oli seal siblimas rohkem kui küll) ilmselgelt selle viisa andmisega mingit kiiret ei olnud. 20 minutit hiljem ja 25 USD vaesemana saime loa Vietnami siseneda. Peale muid formaalsusi avanesid lennujaama uksed ja 32 kraadine meeldivalt soe õhk tervitas meid (kodus oli siis juba 15 kraadi külma...).

Meil oli vastas rattatuuri korraldaja. Käepigistus ja konditsioneeritud bussi. Lühemat kasvu reissaatja nimi oli Huoi, sõit läkc Ho Chi Minh City (HCMC) poole, vaid 9 km ja Huoi jutu järgi umbes pool tundi.

HCMC elab ca. 8 miljonit inimest. Autosid on vähe, kuid see eest on tohutult rollereid: iga auto kohta ca 20 rollerit ja mõned üksikud ratturid. Kui filmidest on jäänud mulje, et Vietnamis sõidavad vanal logiseval rattal pidzaamat meenutavas kostüümis inimesed kolmnurk müts peas, siis sellist pilti näeb suurlinnas harva, maapiirkonnas rohkem.
Jalgratas on kindlalt asendunud rolleriga. Nähes neid millimeetreid, millega arvestatakse sõitmisel ja liikluse tihedust, eI tahaks siin autoroolis olla.
Siiski liiklus sujub, vajadusel väike tuut ja roller liigub eest ning auto pääseb läbi. Kogu Vietnamis viibimise aja jooksul nägime vaid kolme õnnetust. Roller paistab siiski 3 korda kiirem liiklusvahend olevat kui auto.

Meie hotell on kesklinnas ehk Saigonis, kohe turuhoone kõrval, kena 3 tärniga majutus, suhteliselt uus, vannituba eriti uhke.

Pärast öist lendu ja viietunnist ajavahet oleme väsinud, otsustame magada paar tundi ,et siis hiljem minna linna avastama. Kuue paiku saame uuesti jalad alla ja läheme linna peale: turuhoone, night market, kohalik toidukoht ja rahavahetus.

Mingi hetk läks kõht tühjaks ja mõtlesime, et järgime vana läbiproovitud tava ja lähme sinna sööma, kus kohalikud ka söövad. Menüüst oli raske midagi valida, nimed ei öelnud midagi ja pilte polnud. Mõtlesime, et tellime midagi, mida kindlasti teame – kevadrullid! Ja tellisimegi, ainult, et see mis tuli, ei meenutanud kuidagi rulle, mida meil kevadrullide nime all müüakse. Need kevadrullid olid pakitud peaaegu läbipaistva riisipannkoogi sisse ja seal vahel oli muu hulgas söödamatu roheline salati moodi asi. Aga ok, see oli esimene söömas käimise katse.Tagantjärele oli see meil ka kõige kehvem toit mida reisi jooksul üldse saime.

Kella üheksaks oleme hotellis tagasi (kuue paiku läks juba pimedaks) ja otsustame põhku pugeda, ajavahe vajab harjumist ja unetu öö välja magamist. 

2. päev. Teel Da Lat-i

Ärkasime vara ja suundusime hommikusöögile hotelli kaheksandale korrusele. Ronisime kohe rõdule, vaade oli korralik, turuhoone keskne plats mingi kommu kujuga ja natuke slummimaju paistsid kõik kenasti kätte.

Buffe hommikusöök oli rikkalik, pühendasime kohalikele toitudele ja puuviljadele. Poole kaheksast olid meie tuuri korraldajad juba hotelli ees ja hakkasime sõitma Da Lat nimelise linna poole. Huoi jutu järgi on sinna 320 kilomeetrit ja see võtab aega kuus tundi (!).
Juba linnast välja sõit võttis oma poolteist tundi. Ja siis veel kõik need väikesed eeslinnad ja külad, kitsas tee, olematu sõidukiirusega veoautod ja teeehitused. Vahepeal peatusime lõunaks Bou Loc nimelises linnas. Söögikohas müüdi muu hulgas väikesi jalgrattaid, noh selliseid minikoopiaid, mille me loomulikult pidime endale soetama. Valgete õitega põõsad teeääres osutusid kohvipõõsasteks ja imelikud kõrged põõsad piprapõõsasteks. Saime ka teada, et Vietnam on kohvi eksportimisel maailmas Brasiilia järel teisel kohal ja et india pähklite tootmises mööduti 2009. aastal Indiast.

Lõpuks hakkas tee koduses männimetsas mäkke kruttima ja seal, 1500 m kõrgusel merepinnast oligi Da Lat. Ilus, pigem Kesk - Euroopat meenutav linn. Huoi jutu järgi on Da lat populaarne puhkekoht kohalike seas - noored inimesed tulevad siia oma mesinädalaid veetma ja et pühade hooajal on siia raske hotellikohti saada. Ilm on siin jahedam kui Ho Chi Min-is, on selline tavaline Eesti suveilm. Kohalikud on pakitud sule- ja vatijopedesse. Huoi ütles, et ükski vietnamlane ei istu oma lõbuks ratta selga ja seda oli meie esimesel rattasõidul päeval ka näha: imestunud pilgust kuni selleni, et sõideti rolleriga kõrvale ja hakati juttu puhuma (millest muidugi midagi aru ei saanud).
Ratta proovimine, saadetud pikkusele vastas ratas hästi. Kruttisin peale oma spidoka, pedaalikorvid ja Ortlieb lenksukoti. Sõitsime mingi 30+  km, mägedest üles ja alla, esimene päev, paras soojendus. Kohtasime ka teisi ratturied, sakslased, kes olid ka väikesel ringil aga tunduvalt kehvemate ratastega. Kuna ilm oli selline paras, siis sõit ei tundunud raske, isegi tõusud.

 Esimene päev rattal, veel suht tasane ja männimets, nagu meil.

Õhtust sõime restoranis, kust oli ilus vaade linnale. Mingi hetk ilmus lauale pliit, millel asuti hirveliha sussutama. Viimast pakuti pehmel saial ja oli väga maitsev. Siis ilmus veel potis tehtud kala (mis oli samuti hea) ja loomulikult riis. Peale sööki jalutasime linnas ja käisime turult läbi ja siis mõtlesime, et istume kohalikus kohvimajas. Tänu suurele kohvitootmisele, noored inimesed siin enam teed ei joo, see olevat vanameeste rida. Tellisime siis menüüst „White caffe“ nimelise joogi ja „tried plum“ nimelise tee. Kohv lõhnas tohutult hästi, aga oli nii kange, lusikas peaaegu seisis ise püsti, seda ei olnud võimalik üle ühe lonksu võtta. Valge tähendus jäigi arusaamatuks, äkki on tegemist kohvisordiga?

Jugade juures koos "pärismaalase" ja tema "lemmikloomaga"

3. päev. Rattal Da Lat-i ümbruses

Kolmas päev möödus rattal Da Lat ümbruskonna avastamise tähe all. Päev algas rikkaliku hommikusöögiga, nautsime seda tubli tunnikese. Ühtede andmete järgi olime 4, teiste 5 tärni hotellis. Kuna hotell kuulus puidu- ja marmorplaatide tootmisega tegelevale ettevõttele, siis kõik toad selles olid puiduga sisustatud (seal hulgas puidust lambikuplid), kaasa arvatud vastuvõtt ja hiiglaslik söögisaal. Kõik see oli ikkagi suhteliselt maitsekas, ega mõjunud sauna eesruumina. Vannitoast leidsin Venemaahotellidest tuttava sildi "cleaned & desinfected", kohe hea kodune tunne tekkis!

 

"Kodune silt" puidust ja marmorist hotellis 

Üheksa paiku saime lõpuks ratastega minema. Pärast lühikest sõitu tuli pikk laskumine (see tundus pikk, pärastiste "päris" pikkade laskumistega võrdlusmoment puudub), paar kolm kilomeetrit. Jõudsime uue teeni ja seal oli kohe ka üks paljudest Vietnami jugadest ja külastuskeskus. 10 000 raha sissepääs (mingi 6 eeku) ja saime parki jalutama. Käisime joa taga, vaatlesime Vene turiste, kes olid vaimustuses elevantidest. Meie saatja pakkus mäkke ronimiseks „villise“ teenust (vene autosid oli üksjagu liikvel), 10 daala lugu. Otsustasime siiski jala mäkke ronida. See oli päris kõrge ja võttis ca 10 minutit aega. Üleval oli tempel, kus saime põhjaliku ülevaate Vietnami ajaloost, usunditest, esivanematest jne. Ja siis veel teine tempel ja siis veel kolmas kõige kõrgem tempel. Ühes neist oli ka kommunistliku liidri Ho Chi Minh kuju. Siis mäest alla ja suures vedeliku puudeses tellisime suhkruroo mahla, mis maitses imehea. Pargi külastuse lõpetasime rööbastrammiga joa kohal sõitmisega ja pildistamisega.

Jälle sadulasse ja ohhoo, 6 km tõusu, mitte eriti järsku, aga mõõdukalt. Noh soojenduseks hea. Selle järgi natuke lausket maad ja siis pea püstloodis selline kõige kergema käiguga sõitmist võimaldav tõus. Uhh, õnneks lühike.

Keerame tagasi Da Lat linnakesse ja sööme keskse platsi ääres rikkaliku lõuna.

Järgmine peatuskoht oli Grazy house. Riigi kunagise esimese mehe tütar õppis Moskvas arhitektuuri ja sealt naastes hakkas üheksakümmendate lõpus ehitama väga erilist maja. See meenutab koopaid, igal toakesel looma/linnu nimi ja vastav sisustus. Kena pesavoodi ja aknad igale poole. Asi veel poolik aga isegi enne 100%-st valmimist vaatamist väärt. Praegu lastakse territooriumile väikese raha eest turiste aga vist sai ka osades „koobastes“ ööbida, ustel olid vastavad sildid, vietnami, inglise ja vene keeles...

Järgmisena külastasime Vietnami viimase kuninga suveresidentsi. Ehitatud eelmise sajandi kolmekümnendatel ja meenutades kangesti meie funktsionaalseid elamuid, koopia Pärnu Rannahotellist. Puhtad jooned, maitsekas sisustus ja tolle aja kohta luksuslikud vannitaod. Uudistasime ka "kapsel sauna, selline kuhu mahtus poole kereni sisse ja see oli elektriga, kõva tehnoloogiline vidin tolla aja kohta.
Meie saatja sõnul oli palee valmimise ajal Vietnami nälg ja ca. 2 miljonit inimest suri selle tagajärjel.

Vietnami kuningas oli nö. marionettnukk, tegelikult oli kogu Hindo-Hiina (Laos, Kamboodza ja Vietnam) Prantsuse koloniaalmaa, seda kuni 1945. aastani, siis aastake iseseisvust, siis taas prantsuse koloonia. Edasi 1954 vabadus, riigi jagunemine kaheks ja ca. 20 aastane sõda ameeriklastega. Huvitaval kombel ei põlga nad ameeriklasi niivõrd, kui nad põlgavad prantslasi ja kõike viimaste poolt riigis tehtut. Prantsuse mõjusid on ka igal pool näha, nii arhitektuuris, kommetes kui ka toidus.

Päeva viimaseks peatuseks jäi kohalik lillepark-aed. Siis natuke aega surnuks hotellitoas ja linna õhtust sööma. Päev õhtus ja 40 km täis. Soojenduseks sellest piisas ja homme lubati rohkem.

Uus ja sile tee, pikk laskumine pilvedest troopikasse!

4. päev - sõidame rannikule Nha Trang-i

Tuuri kirjelduse järgi peaks olema parim sõidupäev. Ootame põnevusega. Stardime kaheksast, natukene kasvuhooneid ja juurviljapõldude vahel kitsamaid teekesi, kuni jõuame päris uue ja tühja maantee peale. Tee on nii uus, et seda ei olnud märgitud kaardile, mis meie giidil kaasas oli. Esimesed 30 km on üles-alla, kohati päris korralikud tõusud, aga muidu tundub, et tee on natuke laskuva iseloomuga. Peaksime ca. 1400 meetri kõrguselt jõudma päeva lõpuks rannikule.

Kuskil 45-l kilomeetril hakkasime jõudma kuhugi mäe jalamile, õhk läks jahedamaks ja mäe tipp kadus pilveräbalatesse.
Ja siis ta algas - laskumine, pikk ja kiire. Maksimaalne kiirus küündis 65 km tunnis (maastikurattaga), tee oli väga hea kvaliteediga, sisuliselt tühi ning muutkui laskus ja laskus. Laskusime pea 40 minutit allamäge. See oli fantastiline. Mõned üksikud rollerid, kes tavaliselt laskumistel lülitavad mootori välja, neist sai sirgelt mööda sõidetud. Vaated olid imelised, laskusime mägedelt alla orgu. Mingi aeg läks õhk troopiliselt soojaks. Lõpuks jõudsime esimese asustuseni, seal sõime lõunat. Ahh oleks seda veelkord teha tahtnud, vaated kahjuks fotokaamerasse ei jäänud, lihtsalt ei mahtunud pildile!

Pärast lõunat hakkas aga mudane ja mullane tee (meenutas kangesti Tartu Rattamaratoni radu). Viimased kümmekond kilomeetrit sellest uuest teest ei ole veel valmis ja selle pärast pole sellel teel ka praktiliselt liiklust (mis muidugi tegi selle laskumise väga mõnusaks).

Peale 120 km rattasõitu tekkis tihe liiklus ja tee läks väga kehvaks. Istusime bussi ja viimased 25 km veeresime bussiga ranniku poole.

Ööbimispaigaks rannikuäärne 400 000 elanikuga kuurortlinnake Nha Trang. Suhteliselt palju turiste ringi liikumas. Olime rattasõidust kurnatud ja pärast dushi otsustasime leida mõne massaashi koha. Natuke jalutamist ja leidsimegi koha kus tunnise massaazi eest küsiti 60 000 raha ehk umbes 36 krooni. Noh, seda võiks proovida.
Tegemist oli väga korraliku tööga ja pärast tundi mudimist olime nagu uuesti sündinud. Hiljem ütles Huoi, et Vietnamis ei tasu massaazi võtta, sest nad ei oska seda õieti teha. Meil vist siis vedas, tegu oli tõeliste professionaalidega.

Seitsmeks oli vaja jõuda õhtusöögile. Minibussile hääled sisse ja sõit läks lahti. 3 km pärast keerasime mereäärselt teelt agulitänavale ja jõudsime suure söökla taolise söögikohani. Reisisaatja lubas selle linna kõige kuulsamat barbeque liha. Asi tundus kahtlane. Kohalikke oli restoranis palju. Meie laua leidmisega läks natuke aega. Natukese aja pärast toodi taldrik toore lihaga, 4 hiidkrevetti, juurviljad, kala, maitsestatud kalmaaritükikesed, riis ja siis savist potike hõõguvate sütega. Tangid ja söögipulgad. Noh hakake küpsetama...
Seda ei lasknud me endale kaks korda öelda, aga sööki tundus ikka tohutult palju. Sütel tehtud toit oli aga üli-üli-üli maitsev. Parim toit mida sellel reisil siiani saanud oleme. Kõik oli värske ja mõnusalt maitsestatud, kala ja liha meie lemmikud, aga krevetid ja kalmaar olid ka maitsvad. Juhul, kui sinna  Nha Trangi niisama sattuda, tasub külastada söögikohta Lac Cann, mis asub 44 Nguyen Binh Khiem.Võtsime mingi 4 õlut ka toidu kõrvale ja kogu see priiskamine oleks maksnud 340 krooni, me maksime vaid õllede eest mingi 60 eeku. Arvestades kogust, värskust ja eksootilisust meie jaoks oli see täitsa ilma saadud.

Siis jalutuskäik koju, tee pealt veel 15 kroonine puuviljavalik kohalikust restoranist ja sinna juurde magustoiduks 9 kroonine kohvi rummiga. Oli tore päev.

 Tavaline külatee, liiklejateks ka lehmad

5. päev. Mööda rannikut Tuy Hoa linna

Hommikul alustsime 30 km bussisõiduga, et jõuaksime väiksemale teele. Sõitsime läbi väikeste kalurikülade. Merel seisid maalilised punase sinise kirjud paadid ja ümmargused kaussi meenutavad paadid. Külades kuivasid restidel väikeses meie peipsi tinti meenutavad kalad, millest hiljem saab kalakaste (Fish souce). Kui jõudsime ristmikuni, siis külapoisid ütlesid, et kõige ilusam tee läheb otse. No läkski, algul üsna lai külatee muutus riisipõldude vahel imepeenikeseks rajaks ja lõppes sooduks. Ratas selga ja tagasi uuesti läbi küla (kus vanem vietnami naine hüüdis Tomile järele: Hello big man!) kuni jõudsime suurele teele välja. Siis käisime inimtühjas liivarannas ujumas ja peale seda väike lõuna. Kuni sinnani oli lauge tee, siis peale lõunat hakkasime mägedesse jõudma. Kohe alustuseks paras tõus ja mõned laskumised. Tõusudel avanesid tohutult ilusad vaated merele ja mägede vahele peidetud väikestele inimtühjadele lumivalge liivaga randadele ja merel seisvatele neilesamadele punase sinisekirjudele paatidele. Tõeline paradiis. Mägedest läbi olime jälle laugel maal, teel läbi väikeste külakeste Tuy Hoa linna. Linna, kus turism sisuliselt puudub, aga mis kuulub valitsuse poolt eelisarendamise nimekirja. Rand põhimõtteliselt oli seal olemas. Kokku sõitsime sel päeval rattaga 80km.

Viimased 3 km bussiga läbi tihedama linnaliikluse uhke 16 korruselise hotelli ette (oli 2 kuud tagasi avatud). Tuba oli valge kiviga kaetud ja vaade poolele linnale. Otsustasime eelmise õhtu kogemusele otsida mashaashi. Leidsime kohe hotellis pakutava, hind küll natuke kallim (48 krooni 1 tund). Lihased vajasid turgutamist. Pärast maksmist juhatati meid eraldi tubadesse, massaashilaud ootas. Viskasin kõhuli. Natukese aja pärast tuli keegi neitsik ja hakkas hirmus kiiresti mudima. Eelmise õhtu rahulikkuse, põhjalikkuse ja professionaalsusega ei andnud võrrelda. Aga noh patt oleks kaevelda, las siis mudib tund aega. Vahepeal tahtis neiu teha midagi Tai mashaasist, aga hästi see tal välja ei tulnud. Lõpuks oli asi tehtud. Siis tuli kentsakas peenike hääl, mis oskas öelda „money“. Ma kehitasin õlgu, olin juba nagu teenuse eest maksnud, aga tema ikka jälle „money.“ No kahju ka vaesest tüdrukust, andsin siis jootraha. Sain naisega eesruumis kokku ja pärast mõne veesõõmu sättisime ennast minekule. Ja kuna pidin veel raha tagasi saama, siis ootasin seal leti ääres. Tuli neitsik andis mulle vahetusraha ja siis samasuguse kentsaka kiunuva häälega tip naise masseerimise eest ka jootraha maksmata. Noh võtke see vahetusraha siis. Olin natuke nördinud, ilmselge väljapressimine ja ebameeldiv maik suus. Põhimõtteliselt oli meie saatjal õigus – mashaasiga võib Vietnamis täiega alt minna.

Seitsmest olime jälle respas ja sõitsime kohaliku mereäärse resto poole. Terve nädala pidavat kohalikud vana aastat ära saatma ja selle auks pidusid korraldama. Ka selles restos oli taoline pidu. Meid pandi eraldi istuma, pisike laud ja imepisike tool (mis muide on Vietnami söögikohtades tavaline mööbel. Eestist tulnud suur mees mahub sinna vaevu istuma). Meie giid lubas seafood-i. Esmalt tulid walking crabs. Meie jaoks krabid, tsilli kastmes. Siis toodi lauda pliit ja terve pajatäis valmis keedetud supipõhjaga. Suppi tuli ise lisada (saabusid lauda eraldi taldrkul) krevetid, krabi, karbid, kalmaari rõngad, nuudlid ja rohelist. Kuni supp valmis, krõbistasime krabide kallal, nende söömine võttis oma pool tundi. Supp ja mereannid olid imehead, parim supp siiani. Kui alguses Saigonis tundus, et polegi eriti head toidud, et isegi Tallinnas Vietnami restos oleme paremaid saanud, siis nüüd kohalikes kohtades on see arvamus muutumas. See õhtusöögi resto oli üdini kohalik, poleks meid sinna viidud, poleks sinna ka sattunud, natuke nurga taga, palju rahvast ja hinnad olid väga soodsad, me muidugi maksime vaid paari õlle eest.

Kõikvõimas riisitera, monument rahva toitjale

6. päev. Quang Ngai city

Päev algas 30km transfeeriga järgmisesse suuremasse asulasse. Sealt ratta selga ja sõit kulges tasasel maal mägede vahelisel platool. Ühel pool jõgi, teisel pool raudtee. Tee oli ilmselt endine sõjaväe tee, koosnes sellistest betoonplokkidest, aga sõita oli hea. Vahelduseks oli päris hea lauget maad sõita, kuigi jah mäed on huvitavamad, eriti laskumised. Tee äärde jäid väikesed külakesed, suhkruroo põllud , tohtult riisipõlde ja palju lapsi, kes tahtsid, et neile patsi löödaks ja hüüdsid hello.Terve tee tuli laveerida lehmakookide vahel, et nimetasime selle tee Lehmasita maanteeks.
Tõenäoliselt olime me seal maakohtades päeva highlight: kaks suurt valget inimest sõidavad läbi nende küla. Nägime ka härjavankreid ja saime kinnitust, et absoluutselt kõike on võimalik rolleriga vedada: näideks voodit või kahte riidekappi. Lõunat sõime ühes külakohas. Söögiks seekord supp ja ei millestki muust kui seajalgadest.
Kuna meie ööbimise linna oli jäänud veel 150km, siis edasi kulges päev bussis. Kuna Vietnamis on maksimum kiirus 80km/h, tegelik keskmine aga vist 40-50 km/h, siis võttis selle sõitmine oma 4 tundi. Poole peal tegime ujumise pausi. Kohalikele lastele pakkusime palju nalja, sest nii külma veega ei käi ju keegi ujumas. Vesi iseenesest oli ikka kõvasti soojem kui meil suvel.

 "Personaalne saun", presidendilossist, pea sajandi vanune

7. päev. Rannikule Hoi An-i

Homminul alustasime väntamist hotellist läbi linna ranniku poole. Päeva eesmärgiks oli sõita 50 km. Valdavalt tasane maa, väga vähe tõuse. Rahulik külatee, mis läbis erineva suurusega kohti. Mõnes oli palju kauplemist ja sagimist teel, vaevu mahtus sõitma. Siis jälle põlde ja täiesti olematu liiklus. Tegime peatuse Mai Tai nimelises külas. See on koht, kus ameeriklased 1968. aastal kommunismi hävitamise eesmärgil lasid maha sisuliselt kõik küla elanikud, olenemata vanusest ja soost. Kokku hukati ligi 500 inimest. Muuseumis oli eksponeeritud hea pildimaterjal, sest ameeriklastel oli rünnakul oma fotograaf kaasas. kellel hiljem süda valutama hakkas ja tegi kogu massimõrva avalikuks.

Edasi kulges tee jälle riisipõldude vahel, olles kohati väga hea ja sile, kohati aga oli sõitmiseks vaid väike rada. Tee äärtes nägime koonuse kujuliste mütsidega (just sellistega, mida vietnamlasi kujutavates filmides nad tavaliselt kannavad) inimesi põllul tööd tegemas.

Keerasime mingi aeg suuremale teele ja meie ette jäi suur rafineerimistehas. Korea kapital on tegemas suurt investeeringut ning valminud on uus nafta-bensiini linn. See katab küll esialgu 1/3 riigi bensiinivajadusest aga asi seegi. Ülejäänud nafta (Vietnamil on seda päris palju) saadetakse enamuses üle vaikse Ookeani ja ostetakse siis jänkide käest kalli raha eest tagasi bensiinina.

Oli ka üks korralikum mäkke ronimine, aga seda sõites kuulsin äkki susinat ja oligi esimene „flat“ käes. Noh enne olingi mõelnud, et ehk seekord pääseme aga tutkit brat. Kuna sõita oli veel vaid 8 km jäänud, kobisime bussi. Aitas tänaseks küll rattasõidust.

Sõitsime pooltunnikese ja jõudsime suuremasse linna, kus oli plaanis lõunasöök. Imepuhas ja läikiv kohake, mis olevat kuulus kana poolest. Neil on seal sellised tumekollase nahaga, nimetasime need „päevitunud“ kanadeks. Serveeriti kogu kana, erineval moel. Pugu, maks, munakollased jm. Sedakorda istusid ka bussijuht ja giid meie lauas, polnud lihtsalt ruumi. Seda olime ammu oodanud ja korduvalt ka küsinud, aga kombed on vist teistsugused. Toit maitses imehea ja seda oli palju.

Veel tunnike sõitu ja jõudsime turismilinnakesse Hoi An.

Meie hotell oli poolel teel linnakeskuse ja ranna vahel. Ametlikult 3 tärni, sisustuse ja stiili poolest mõnusalt uhke, miks hiina, jaapani ja kohalikust kultuurist. Linnas on palju erinevaid tuure pakkuvaid firmasid. Võib minna paadisõidule, bussiekskursioonile, snorgeldama ja sukelduma, osaleda Vietnami toidukursusel (mis algab söögi ostmisega tohutu valikuga turult). Mida iganes. Kuna järgmine päev oli meil „puhkepäev“, siis otsustame snorgeldamise kasuks.

8. päev. Snorgeldame ja lebotame (www.divehoian.com)

Hommikul kell kaheksa ja kümme minutit võeti meid hotelli juurest peale. Sõit sadamasse võttis mingi 15 minutit. Sealt kaatrile ja Cham saarte poole teele. Cham saarestikus on 9 saart, seal elab 2800 inimest, 90% on kaetud metsaga. Saared asustati juba mitu tuhat aastat tagasi Cham rahvuse poolt (kust ka saarte nimi) ja sellest ajast on seal säilinud uhke tempel. Praegu elavad saarel vaid vietnamlased. Väike nunnu kaluriküla saab elektri diisegeneraatorist, mis lülitatakse sisse iga päev kell 18.30 ja välja 22.30. Augustist oktoobrini on seal tugevad tuuled ja tormid. Snorgeldamise koht on külast veidi eemal. Vesi oli pisut sogane, aga nägi siiski koralle ja värvilisi kalu ja siniseid meritähti ja kivi alt kambakesi välja jõllitavaid merisiile. Algajale snorgeldajale oli huvitav küll. Olime viimased, kes paati ronisid. Lõuna koosnes fooliumis küpsetatud kalast, mingist suurest merekarbist, nuudlid, riis, supp, kalmaar, mererohi ja friikad. Nagu ütles meie prantslasest lauanaaber, et nagu jõulud oleks tulnud. Ja kõik see oli väga maitsev. Kala nad siin tõesti oskavad teha. Päralõuna läks lebotamise peale rannas. Tagasi tulles oli veidi tuul tõusnud ja laine pritsis paati. Põsed olid suht soolased kui kaldale jõudsime.

Tagasi hotellis ja dushi alt läbi käinuna võtsime rattad ja läksime linna peale. Sõitsime vanalinna, läksime üle silla ühele jõe lugematutest saartest ja tegime väiksed dringid. Hinnad on siin ikka müstilised, õlu maksis 4000 dongi ehk siis umbes 2,5 krooni. Õhtusöögi eest kahele (3 rooga, magustoit, kolm värsket mahla ja õlu) maksime kokku 75 krooni. Hotellis õhtul läks priiskamiseks, sai võetud 18 kroonine õlu.

Õhtul hotellitoas avastasin, et kõhuke natuke põlenud. Magasin rannas 30 minutit rannatoolil ja olin ühe käe kõhule unustanud ja nüüd oli kõhul nelja sõrme valged jäljed. :)

9. päev. Pikim tõus reisil

Viimane tõsisem rattasõidupäev koitis. Pisike transfeer linnast välja ja väike peatus marmori töökojas. Piirkonnas on 5 marmori mäge ja töökojas tehti sellest kõikvõimalikke kujukesi. Tundus, et seda kivimit on peaaegu igat värvi, ostjaid meist siiski polnud, me ei leidnud ühtegi marmorist ratast...

Natuke veel sõitu bussis ja siis ratastele. Reisikirjeldus lubas tänaseks päevaks reisi pikimat tõusu mäe tippu, mis ajaloos oli olnud Põhja ja Lõuna-Vietnami lahutajaks ja jäänud aastasadadeks vallutamatuks – lihtsalt liiga suur ja järsk.

8 km soojenduseks ja siis sealt ta terendas, mürakas mägi, tipp natuke udus. Ees ootas 10 km tõusu, kõrguste vahe 500 meetrit, palavust üle 30 kraadi, päike paistmas lagipähe. Õnneks polnud tõus väga järsk kuid vaated hunnitud. Eriti üks eraldatud rand koos põldudega. Kiirematel võttis mäetppu jõudmine aega 44 minutit.

Mäe tipusoli tõeline turistilõks, kohvikud ja pealetükkivad pisikesed müüjad, stiilis tulge meie boksi. Peaks ütlema, et see oli suht tüütu, lihtsalt ignoreerisime nende uudishimu kõike meie kohta teada saada ja igale vastusele oli neil omalt poolt märkus, et ostke nende kohvi või teed. Reaktsioon oli vastupidine, põgenesime vaatama mäe otsas olevaid kindlustusi.

Allasõit oli tunduvalt lühem, aga see eest kiire. Paar U kurvi, kus tuli hoogu kõvasti maha pidurdada, võtsid kiirust alla.

Kord juba alla jõudnud sõitsime paar kilomeetrit ja uhkes beach resordis sukeldusime vette ujuma. Mis saaks veel olla parem pärast väsitavat rattasõitu. Pärast soolast suplust aga rahulik ja rikkalik lõuna. Pärast lõunat huvitav pisike külavahetee poolsaarel, mis olemiselt meenutab Kura säärt Leedus, ühel pool sisemeri ja teisel pool ookean. Algus oli pisut mägine, siis aga lauge. Liivane pinnas ja tihe asustus.

Sellel 30 km lõigul oli suurem osa parempoolsest teest palistatud omapäraste templitega, mõni lausa suure elumaja mõõtu. Pärast sõda Ameerikaga (1975.) paljud piirkonna elanikud emigreerusid Austraaliasse ja USA-sse. Viimastel aastatel on nad hakanud tagasi tulema ja toonud ka rahakoti endaga ning kõik need templid on perekondlikud pühamud, ehitatud vanavanemate mälestuseks. Huvitav Kena tee oli.

Kui juba 85 km päevas sõidetud otsustame enne ööbimiskohta bussi kolida, liiklus läheb tihedamaks ja väsimus tikub ka peale. Ööbimine Hue linnakeses Luksemburgi kapitali abiga ehitatud väga uhkes ja stiilses hotellis, mis on samal ajal praktika baasiks kohalikule turismikolledzile. Teenindajaid on kaks korda rohkem kui vaja, aga kõik on hästi püüdlikud. Jagatakse tasuta koogi voutshereid, toas on küpised padjal, tagasiside leht öökapil ja ökosildid vannitoas... Uni on magus.

10. päev. Ekskureeerime kuningate kambrites

Hommikul on väga palav ja otsustame sellel päevl 25 km rattasõidu asendada bussiekskursiooniga. Põhjuseks see, et hotell on väljamüüdud ja peale rattasõitu on pesemisvõimalusega suhteliselt kehvasti ning õhtul läheme rongile ja Hanoi poole.

Külastame kuningate templeid. Esimene pärineb viiekümndatest aastatest, on kolme tasandiline ja asub uhkelt mäe otsas ning pakub hea ülevaate kuninga elust-olust. Tempel on seest imeilus, seinu katavad ornamendid. Kogu templi valmimiseks läks üle kümne aasta.

Teine vanem ja looduslähedasem. Kahjuks Ameerika sõja ajal ka pommitabamuse saanud aga hetkel jälle Ameeriklaste rahade eest (AMEX) restaureerimisel. Teadkem siis, et see 3-4%, mis AMEX võtab kaupmeestelt vahendustasu, läheb Vietnamis sõjakahjude hüvitamiseks :)

Ja viimaseks sõitsime parfüümi jõge pidid kuninga residentsi juurde. No nii ca. Tallinnas asetseva Kadrioru pargi suurusel maaalal paiknes viimase kuninga kindlustatud tsitadel. Kaitstud vallikraavi ja müüriga. Kuna kuningal oli ka 300-400 kongubiini (vabapidamisel naist), siis müür oli ka nende põgenemise takistamiseks. Ja kuningas oli tol ajal võimekas mees. Öisteks tegevusteks olevat kuningal spetsiaalne taimevein, millega polnud probleemi 4-5 kongubiiniga öö jooksul kohtuda. Ametlikult oli kuningal siiski ainult üks naine.

Ameeriklased muidugi pommitasid ka seda tsitadeli. Ja põhja pool oli neid sõja meenutusi kuidagi rohkem. Hanoi muudeti sisuliselt varemeteks, linnal on aga 1000 aastane ajalugu, mille materiaalseid osisi pole sisuliselt säilinud.

Siinne kommunism tundub olevat olnud tunduvalt inimlikum kui Venemaal. Suur juht ja liider võttis just sealsamas tsidadelis kuningalt võimu üle ja pakkus talle nõuniku kohta. Kuningas küll keeldus ja emigreerus, kuid talle ei löödud öösel nuga selga ja perekondki jäeti ellu.

Ekskursioonid lõppenud, pakiti meile restoranist õhtusöök (millest oleks jätkunud terve vaguni toitmiseks) karpidesse ja raudteejaama poole teele. Pärast mõningast ootamist saabus meie rong, mis nagu me koos tõdesime, oli meenutus lapsepõlvest. Neljased ja kuuesed kupeed, haisvad kempsud ja natuke lämbe õhk. Piletid olid küll konditsioneeritud vagunisse, kuid kont lülitati mõne tunni pärast välja ja sisse umbes tund enne Hanoisse saabumist. Uni võttis pärast paari õlut siiski võimust.

11. päev. Pealinn Hanoi

Kell viis jõudis rong Hanoisse. Jällegi vastuvõtja organiseeritud. Saime kohe ka hotelli, puhkasime kaks tundi, tegime kerge hommikueine ja sukeldusime linnamelusse. Kõigepealt külastasime Vietnami suure liidri Ho Chi Minhi, keda nad siin siiralt paistavad austavat, eluaset, parki ja väljakut. Suure juhi mauseleum oli remondis, majad ja park aga avatud ja eksponeeritud.
HoChi Minh elas väga lihtsalt. Ta keeldus palees end sisse seadmast, kuna see olevad liiga kolonialistlik (ehitatud prantslaste okupatsiooni ajal) ja seetõttu ehitati uus elamine, mis koosnes elutoast, magamistoast ja söögitoast, samasse palee lähedale. Pargis on ka üks Vietnami vanemaid templeid.

Tunneme, et ekskurseeritud on juba piisavalt. Lõunaks pääseme vabadusse ja longime tänavatel, külastame poekesi ja teeme pisikesi sisseoste.Väike reisiväsimus poeb juba põue. Tahaks juba koju.

Jonnipunnid istuvad kuulekalt kapis

12. päev . Tagasi HCMC-s

Hommikupoolik kulub logelemisele ja ninni-nänni vaatamisele/ostmisele. Päikesest on natuke kõrini aga õnneks on peaaegu pilves, temperatuur 27-28 kraadi ligidale. Terve Hanoi vanalinn on täis põletamistossu ja -haisu. Vietnamlased usuvad, et praegune elu on ajutine ja igavene elu saabub siis, kui lahkud sellest elust. Teises elus on aga samuti vaja riideid, asju ja raha. Seetõttu põletavad vietnamlased igal aastal enne uue aasta saabumist (mis sel aastal on 14. veebruaril) kõikvõimalikke paberist kostüüme, asju ja raha – nii päris donge ja dollareid kui ka paberist mänguraha, mis siis sellisel suitsu kujul jõuab nende surnud omakseteni. Hinnanguliselt põletavad vietnamlased igal aastal 1 miljoni dollari väärtuses raha.

Põhjas on palju vaatamisväärsusi, mida me seekord külastada ei jõua. Nagu 9 tuhat saart rannikul või Sapa või põlisrahvad.

Õhtul lendame tagasi lõunasse. Odavlennufirma AirAsia pilet vaid 125 dollarit, 2 tundi ja supsti kohal.
Interneti andmetel on seal kuumem kui siin. Kella seitsme paiku oligi linnas 31 kraadi.

 Kohalik "jõujook", väga kreftine ehk maod ja skorpionid pudelis

13. päev. Paneme turisti

Meie giid on ka meie viimase päeva Vietnamis täitnud tegevustega. Läheme 7-tunnisele Mekongi jõe delta tuurile. Väljasõit linnast on vaevaline, peamine põhjus lähenev Hiina Uus Aasta ja rahvas põgeneb maale, vanemate juurde, sarnasus meie jõulude aegse olukorraga.

Jõuame siiski jõe ja paadisadamani. Natuke asjaajamist ja juba istumegi jõepaadis, kalapaadi sarnane mootor popsumas. Sõidame paarkümmend minutit suuremal harujõel ja siis leiame pisema jõekese. Keerame sellest sisse ja oleme taimede keskel. Mõni üksik maja paistab ka kaldalt, vilksamisi. Giidi sõnade kohaselt kõigub veetase deltas 3-5 meetrit, kuid kuna vesi tõuseb aeglaselt, siis ta suuremaid probleeme ei tekita. Meie üllatuseks sõidame varsti kaldale ja avastame, et sellel maalapil toimub vilgas elu. Külad ja erinevad taimed viljakal mullal. Saame lühitutvustuse sellest,mida kõike on võimalik teha kookospalmist. Järgmisena sõidame hobukaarikuga, sõuame traditsioonilise aerupaadiga ja enne lõunasööki näeme veel kookoskommide valmistamist. Seda viimast võiks nimetada hästi presenteeritud turismitooteks. Saabume külakesse, väraval pakutakse kohe sooje kookoskomme, njämmi. Siis demonstreeritakse erinevaid masinaid ja protsesse, kuidas see maius valmib. Nagu Vietnamis kombeks, kõike tehakse käsitsi. Loomulikult lõpeb väike presentatsioon võimalusega veel degusteerida ja kohe värskeid komme osta. Mida me loomulikult ka teema. Etteruttavalt võiks öelda, et need on ikka ühed igavesti head kommid, kõik need sordid mille ostsime.

Lõuna on poolel teel tagasi, spetsiaalses turistirestoranis. Esmalt ilmub lauale küpsetatud kala, mis on eriliselt presenteeritud. Meie laua juures kraabitakse sellelt liha ja keeratakse riisipaberisse koos nuudlite ja muu kraamiga, ja siis tuuakse ühtlases rütmis veel 5-6 käiku, kuni lõpuks puuviljad orgia lõpetavad. Taarume oma laevukese juurde, sõidame kaldale ja pooleteise tunniga oleme tagasi oma suurlinna hotellis.
Aeg õhtusöögiks valmistuda. Aega küll veel 3 tundi, aga vaja leiba luuse lasta ja televiisorit vaadata ja hotellitoas wifi mugavusi kasutada.
Kella seitsmest on meil viimane õhtusöök ...

Ja õhtuks Finnairiga koju! ;)