Aasta tagasi sai käidud rattamatkal Vietnamis ja see oli super, leidsime partneri, oli parajalt eksootikat ja päikest ning rattavälist tegevust.
Kuuba kasuks otsustas see aasta maa kuulsus suurepärase rattasõidukohana ja sisetunne, et see on koht kus oleks hea kus oma rattapuhkus veeta. Avastusretkele suundusin üksinda. vajadus ennast tühjaks laadida, palju rattaga sõita ja päikest ning vitamiine ammutada. Ja loomulikult lõppeesmärgiks pakkuda Kuuba rattamatka ka organiseeritult 2012. aastal.
Nädalapäevad enne reisi
Lennupileti leidsin internetist, turistikaardi sai 1 päevaga Estravelist, Lonely Planet ja maakaart raamatupoest ja muu info internetist.
Kavas oli ka ratta transport aga kuna leidsin kohapealt partneri, kes juba rattareise korraldab siis jõudsime kokkuleppele, et saan ratta Havannast, korraliku hübriidi koos pakiraamiga.
Maandumine ja esimene öö Havannas
Frankfurdist Condoriga Havanasse. Lend hilines tunni jagu aga paar tundi enne südaööd olid jalad maas.
Ameerika ja Vene autod, tüüpiline linnapilt
Suht kiire passikontroll, kiire rahavahetus lennujaamas. 1 EUR = 1,2 CUC ehk siis konverteeritav peeso. Seal tasuks ka tegelikul kohe kohalikke ehk "moneda nacional" kupüüre vahetada. Kurss on 1 CUC = 24 MN. Päevas peaks piisama 2 EUR ehk 50 MN aga sellest tuleb juttu edaspidi.
Vastusaadetud auto ja sõbralik ratturi käepigistus, ning poole tunni pärast olingi kodumajutuses.
Kuubas on tuhandeid kodumajutusi (casa particulare) ja need on üheks parimaks soodsaks ööbimisvõimaluseks. Minu tuba koos vannitoaga maksis 25 CUC ja sama raha eest oleks seal saanud ööbida ka kaks inimest (üksinda reisimise miinus, majutuse eest maksin pea alati kaheinimese hinna). Hommikusöögi eest maksin lisaks 3 CUC.
Kuuba on loonud kodumajutuse süsteemi, range järelvalve, eraomanikud peavad maksma 100 CUC kuus maksu, et saaksid teenust osutada. Olenemata, palju sul külalisi tegelikult majutub. Võib olla ainult 2 külalistuba, maksimaalselt 4 voodikohaga. Nähtaval kohal peab olema ka majutuse märk. Kõik külastajad tuleb registreerida, küsitakse passi ja kliendilt võetakse ka allkiri. Kui arvestada, et keskmine palk on 25 CUC on see päris hea äri, paljud tahavad sellest ka osa saada. Ametlikes kuurortites pole kodumajutus jälle lubatud. Ühesõnaga väga reguleeritud värk aga samas ka suht kindel kvaliteet ja ühtlased hinnad. Hommikusöök 3-4 CUC ja õhtusöök 6-8 CUC. Need on hinnad mida maksin.
Ajavahe 7 tundi aga magasin nagu karu ja 10 tundi jutti.
Esimene sõidupäev: Havanna - Matanzas
Hommikusöök kui tärnihotellis, värske kann mahla, puuviljad, kohapeal vastavalt minu soovidele (omlett või praemuna) tehtud muna, leib, kohv.
Asjad kotti, sõiduriided selga, spordijook pudelisse ja kella kümneks olin kohaliku partneri kontoris (300 meetrit majutusest).
Sain oma hübriidi kätte: 32 mm slikid kummid, Avilio käiguvahetus, pakiraam. Peale läksid kompuuter, lenksukott, lisa pudelikorv, pisike raamikott. Minu pagas kaalus 10 kg, mida igapäevaselt kaasas vedasin, lisaks 1,2-2,7 liitrit vedelikke. Suht kerge koorem.
Kohalik spordimees, korraliku võidukaga, oli lahkesti nõus minuga koos linnast välja sõitma ja teed näitama. See oli hea mõte. Sadas vihma ja mõnel hetkel tuli päris korralikult aga külm polnud. See oli ka ainus päev mil vihma sain.
Kohalik rattur, kes Havannast välja aitas ja mu rihmaks tõmbas
Miljonilinnast väljasõit oli ca 25 km, kuniks jõudsime mereäärsele teele ja sihtkohani jäi veel tiba alla 80 km.
Tasane tee, pärast linnapiiri mitte väga tihe liiklus, vaated merele ja mingitele nafta ja gaasi vidinatele aga ei midagi suurt ja koledat.
Keskmine kiirus küündis 30 km/h kanti, mulle oli see natuke liig aga mingi hetk loksusin talle tuulde ja nii 60 km sõitsime, siis ütlesin ,et vajan natuke sättimist ja peatust. Mul oli pulss ka üle 160-ne.
Edasi loksusin üksinda, vihmasadu jäi vähemaks ja tempo langes 25 km/h kanti. Natuke üle tunni sõitu veel ja olingi linnas. Kokku tuli 110 km.
150 tuhande elaniku kanti, mereäärne linnake. Pärast sain teada, et lähedal üks kuulsamaid kuurorte, Varadero, ja paljud kasutavad seda linna tulekul-minekul. LP välja ja teave majutuse kohta.
Mingi kohalik sell püüdis mind kohe rajalt võtta ja teatas, et tal on majutust pakkuda. Keeldusin igaks juhuks, mine tea mis värk on. Aga kõik peaks turvaline olema, lihtsalt kohalik vahemees, kes proovib ka elatist teenida.
Esimene katse majutust leida ei õnnestunud, oli hõivatud. Kohe kõrval oli teine koht. Sain sinna koha.
Suur koloniaalstiilis maja, sisehooviga. Minu toaks sai pea 20 rtm suur ruum, oma 5 meetri kõrguste lagedega. Hind 25 CUC. Võtsin ka õhtusöögi ja hommikusöögi.
Kodumajutus Matanzas, julgen soovitada
Olin vihmast märg ja kogu riietus ka. Dush ja riiete vahetus, läksin linna. Lonkisin oma 2 tundi, ostsin joogivett ja tegin paar turistipilti. Eriti jaksu polnud, olin vist sõiduga ikka natuke liiga teinud. Seitsmetunnine ajavahe andis ka tunda. Poole seitsme paiku hakkas pimedaks minema.
Õhtusöök oli poole kaheksaks tellitud ja lubati vähki. Kõndisin sisehoovi. Seal oli juba üks paarike söömas. Saksamaalt, kenad inimesed, mees ja naine.
Õhtusöök oli üle prahi.
Vähk, riis, toorsalat ja plantanos, õlleklaas juba tühi!
Köögis askeldas üks naisterahvas, kes oli väga sõbralik ja uuris igasugu asju. Rääkis head inglise keelt. Pressisin talt igatsugu infot välja ja mõnedki asjad said selgeks. Pärast tundsin nagu kohustust talle anda natuke jootraha, tal oli selle üle silmnähtvalt hea meel, ütles, et homme hommikul kahjuks tema sööki ei paku, vaba päev. Esimene rattapäev õhtus.
Teine päev: vastutuul, 9 tundi ja 200 km!
Hommikul kena ja suur hommikusöök. Kiire pilk taevasse, päike ;)
Üheksa paiku sain sadulasse ja päeva eesmärk oli jõuda Santa Clara linna (järgmine maakond ja selle keskus). Teadsin ,et sinna on pea kakssada kilomeetrit aga mõte sellele oli esialgu teisejärguline.
Esimesed 50 km läksid lihtsalt, siis jõudsin ka esimese suurema linnani. Seal nägin ratturit, peatusin ja ajasime tortsu juttu. Oli prantslane, kehval MTB-l. Oli alustanud must tunnijagu varem ja ei teadnud kuhu veel jõuab.
Kimasin edasi ja vastutuul oli järjest tugevam ja tempo järjest madalam.
Peale 120 km olin suht küpse ja olin teinud valearvestuse vedeliku teemal ja polnud ennast tankinud, nii olingi viimased 20 km sõitnud täitsa kuival. Tempo kukkus alla 20 km/h.
Lõpuks jõudsin väikelinna ja seal oli ka bensukas kus olid ka joogid. Ostsin siis 1,5 l limonaadi ja vett. Sõin ka "lõunasöögiks" energiabatooni ja shokolaadi.
Hinnad on siin pea kõikjal ühesugused, lapsepõlvest mäletan ka veel olukorda, kus pudel Pepsit maksis 45 kopikat ja see oli etiketile trükitud. Siin on 0.33 l colat 0,5 CUC, limonaad 1,5 l 1,5 CUC jne. ning vahet pole, kas ostad seda bensukast, ööklubist või restoranist (pärast siiski selgus, et kuurortites ja pealinnas on olukord teine).
Edasi läks lõbusamalt ja vaatamata tuulele suutsin lõpuks tund aega planeeritust lõpetada ja 9 tunniga päeva õhtusse saada. Tee oli üllatavalt tühi. Mingi aeg lugesin kilomeeter ja auto, kuid kui 3-4 kilomeetrit polnud ühtegi autot mööda sõitnud, muutus see igavaks.
Päeva tulemuseks sain siis 198 km ja 5 642 Kcal, keskmine kiirus 22,5 km/h.
Santa Claras leidsin kodumajutuse peaväljaku lähedalt, 20 CUC ja mõnus soe dush.
Läksin linna süüa otsima. Polnud veel suutnud kohalikku raha vahetada, vaatamata sellele trügisin sisse peeso restorani (on kohad kus saab maksta vaid peesode eest ja kohad kus saab maksta konventeeritava raha eest, reisi käigus selgus, et osades saab ka mõlemas arvestada, vähemalt gringodele tehakse erandeid).
Peesorestoran on siis riiklik restoran, kus teeninduse ja söögiga eriti ei hiilata, ei viitsi nad üldjuhul ka turistide nimel väga pingutada, tuletab meelde nõukaaegseid kohti aga kuubapärases kastmes.
Peesorestorani õhtusöök, riisitaldrikul on mahlane pekitükk
Seisatasin uksel, tuli nägus noor ettekandja, küsin "en karta por favor" (menüü), saan selle ja istutan ennast lauda. Kõik hispaania keeles, natuke saan aru. Jupp ootamist ja tuleb ettekandja. Proovin talle seletada, et mul pole peesosid aga on konvertibles, ei tea kas saab aru. Läheb korra taharuumi ja tuleb sealt natukese aja pärast tagasi. Käes paberitükike. Sinna oli siis kirjutatud asjad, mis täna õhtul saadaval on. Tellisin mingi liha, salati (sellest sain aru), riisi ja rohelised banaanid (plantanos) ja uno cerveza. Kümne minuti pärast toodigi kogu toit ja korraga. Oli veiseliha (lihtsalt praetud lõigud), lehmad on kõik riigi omand! Toit oli OK, lihtne, pigem söökla moodi aga mitte halb. Igatahes elamus kogu see kupatus ja pilgud.
Oli lõpetanud ja püüdsin maksta. Arve oli mingi 3-4 CUC vahel, ütleme 3 EUR vääringus. Küsisin "La kuenta" (arve), sain selle paberilehele kirjutatult, andsin oma 5 CUC ja püüdsin seletada uuesti, et mul pole peesosid. Ettekandja läks midagi seletama, oli tükk aega ära ja tuli siis tagasi, ütles OK. Ma ei hakanud vahetusraha ootama ja lahkusin, olin söönud. Puudu oli veel väike tops (420 ml) jäätist.
Kõndisin siis linnapeal ring, seal oli kena jalakäijate tänav. Õhtul oli baaris bänd ja rahvas tantsis tänaval, väga vaba olemine. Seisin seal vaatlejana oma 40 minutit, siis oli aeg põhku pugeda, päevana rattasõit andis tunda.
Cienfuegos - kerge päev ja tagantuul
Hommikul lubasin endale, et tuleb teha kerge päev ja vahetada kohalikku peesot. Ikkagi puhkus. Kaardilt sai leitud rannikuäärne linn, Unesco pärandi nimekirjas ja 80 km kaugusel.
Pakkisin asjad ja linna peale Cedecat (kohta, kus saab peesosid vahetada) otsima. Leidsin selle, pikk järjekord. Kuubalaste jaoks on järjekorras seismine tavapärane ja selle kohta on kindel kord, trügijaid ei sallita. En ultima (kes viimane), sedasi õpetab LP ja see töötab, keegi noogutab ja asun vanameest jälgima. 10 minutiga olen sees ja vahetan 40 EUR vääringus ehk pea kaks kuupalka peesosid.
Sõidan linnast välja ja leian ennast peagi kiirteelt, jah Kuubas on rattaga kiirteel sõitmine lubatud. Liiklust on seal vähe, praktiliselt puudub. Tuul on tagant ja ma lendan, kiirus üle kolmekümne. Natuke üle kahe ja poole tunni ning olengi kohal.
Leian kodumajutuse, dushitan, tellin õhtu- ja hommikusöögi ja kiman linna peale. Longin ringi, proovin ära kohaliku pitsa, seda söövad kõik kohalikud, on kriisiaja kokakunsti tulemus (peale NLiidu lagunemist oli Kuubas tõsine kriis ja tekkisid talongid, mis on siiani toiduainetele). Pitsa on niisugune pisike ja vist ilma lihata, juust mis seal peal on selline Sõpruse juustu maitsega. Mulle see asi ei maitse, esmase nälja kustutab. Hind 5 peesot ehk ühe EUR eest saaks natuke üle 5 pitsa...
Võtsin ratta ja sõitsin ringi, mereäärsel teel olid kenad koloniaalstiilis villad, nautisin päikeseloojangut.
Trinidad, Vanalinn ja rolling hills
Hommikul stardin üheksa paiku, kiiret pole, ees peaks olema 80 km, osaliselt mereäärsel teel. Linnast väljasõidul satun natuke nihu. Üllatuseks märkan ,et kodumajutuse omanik on ühe vana võidukast oldie seljas ja proovib mulle käemärkidega õiget teeotsa näidata. Kilomeetri pärast lehvitame ja mina olen linna servas.
Linna piiril on pöidlaküüdi organisaator, selline pruunis ülikonnas ametnik, kes paneb riigi numbrimärkidega autodesse kaasreisijaid. Suurepärane idee, kui autosid on vähe ja on vaja jõuda kuhugi lähedale. Sõit on kuubalastele tasuta. Kuidas nad teavad, millised on riigi autod? Süsteem on lihtne ja geniaalne:
sinise taustaga numbrimärk - riiigi auto
kollase taustaga numbrimärk - erakas
punase taustaga numbrimärk- rendiauto ehk turist
ja mingid militaar ja diplomaatilised värvid on veel...
Olen kümmekond km sõitnud ja märkan võidukatel trennitegijaid. Lehvitame. Natuke veel ja tulevad vastu järgmised, sedakorda neiud. Naeravad ja lehvitame, seletavad midagi. Mõtlen, et peaks ehk neile järele pingutama...
Kena kuppelmaastik, ülesse ja alla, mingi 15 km sõidetud ja jõuan mereäärsesse kohta, vesi on kuidagi valel poolel. Loen hotelli silti, vaatan veelkord kaarti. Krt, viimased 10 km olen valesti sõitnud.
Keeran ringi ja jälle mägesid ronima. Saan lõpuks õige otsa peale. Tuleb välja, et oleksingi pidanud neidudele järele keerama. Kohtun nendega veelkord, mina rühin mäest ülesse ja nemad tuiskavad alla.
Sõidan, ostan tee äärest banaane, maksan 5 MN tükist (tegelik hind on linnas 1 MN tükist ehk siis 1 EUR = ca. 26 pisikest banaani).
65 km peal teen pisikeses rannas peatuse, sealsamas on jooke müüv putka, võtan toormahla, maksan 1 CUC klaasi eest, tundub suht mõistlik hind. Ja jälle tõden pärast, et tegelikult need hinnad MN ja ühe EUR vääringu eest saab 14-28 klaasi, 232 ml, toormahla, olenevalt margist ja lisanditest. Learning all the time!
Ujun ja kuivatan riideid, mõnus tunnike puhkust.
Jätkan sõitu, ikka rolling hills, kõige järsem neist just enne linna, linnad ehitati ikka ju küngastele.
Jõuan Trinidadi, see peaks olema üks komplektseima ja hästisäilinuima vanalinnaga kohti Kuubas. Algab munakivitee ja kohe kargavad minu juurde kohalikud, kõigil käes mingi voldik, pannoo majutuse piltidega ja proovivad nö. "oma boksi" tirida. Karm olelusvõitlus. Selles pisikeses linnas olevat ka 500 kodumajutust.
Leian toormahla müüja, nüüd siis selgub mahla tegelik hind ja kaanin seda vist 5-6 klaasikest. On äkki väga palav, sõidu ajal ei saa sellest aru, higi jookseb.
Majutuse pakkujad jälgivad mind, et kohe taas rünnata oma pakkumisega. Mahlamüüja räägib natuke englese't ja ütleb, et tal ka majutus pakkuda. Lähen vaatama. Roosa tuba, peenike trepp viib terassile. Mure lahendatud, ööbin roosas.
Pärast kasimist sammun linna. Meeldiv ja uhke, palju varemeid aga ka korras maju. Peaväljak on väga uhke, kirik ja park ja kohvikud selle ääres. Õhtust söön jällegi kodumajutuses ja pärast longin veel linnas, söön odavat peesojäätist. Selle hind on ka ülemõistuse olematu, 1 softis maksab 1 MN ehk EURO eest võiks süüa u. 26 jäätist. Nii palju siiski ei võta.
Ciego de Avila, purunenud kodar, päeva lõpp õnnelik
Järgmiseks päevaks olin valinud 150 km, täpselt poole maa peal oli suurem linn Sancti Spiritus. Tuult eriti polnud ja natuke üle kahe tunni ning olingi poolel teel.
Linna ääres tuttav pöidlaküüdi organisaator ja kohalik putka. Jee, odav mahl ja jäätis. Võtan kummastki kolm, ei mahla lasen täis ka oma joogipudeli.
Linna ei lähe, tahan rutem päeva õhtusse saada.
Sõitnud 20 km edasi muutus tee natuke hüplikuks ja natukese aja pärast kuulsin halba heli, "plinn". See sai olla ainult puruneva kodara heli. Ja nii see oligi. Kott oli ühele poole viltu vajunud ja eks sellest tulenevalt vist ei pidanud kodarad vastu. Ja loomulikult oli see kassetti pool, selle parandamiseks vaja spets võtmeid. Näinud iga päev kohalikke rattaid, tekkis kahtlus, et kus seda parandada saaks.
Kohendan kotti, võtan tempo maha ja veeren järgmised 50 km rahulikult, tehes igas võimalikus kohas jäätise ja mahla peatusi. Aega ju on, naudin siis suve ja hangin vitamiine.
Litsentsiga rattaparandus, mehaanik tööhoos
Jõuan lõpuks kohale, tuju suht sant. Pisike linn, kell juba üle viie. Näen võidukal kihutavat noormeest, tärkab lootusekiir. Ots ringi ja talle järele, ehk leian midagi. Noomrees veereb sisse väravast. Värava kõrvale kirjutatud ....racing club. Uhh. Veeren väravast sisse ja püüan kedai leida. Noormees on kuhugi juba putkanud. Mingi mees tuleb uksele ja küsib, mida tahan (vist, ma ju aru ei saa). Viitan rattale ja mainin sõna "ponchera" ja mechanico (no see vist ka selline rahvusvaheline sõna)?
Sai vist asjast aru. Rääkis paar sõna engleset. Küsis minu päritolu kohta. Estonia vastusest tegi vana kohe: "aaa, olite enne NSVL! Govorish poruski". No govorju. Ja saime jutule.
Vana helistas klubi mehaanikule, see olevat erakas, linna servas. Poiss kutsuti tagant ruumist ja pandi mulle teejuhiks. Kümne minutiga olime eramaja ees ja sõbralik mehaanik tervitas meid. Aitasin tagaratta maha. Vana tundis asja ja 10 minutiga oli kasett maas, kodar vahetatud ja kõik jälle korras. Panin jooksu alla ja küsisin maksumuse kohta. Vana vastus teeb talle au. Mitte midagi. No püüan ikka uurida aga ei on raudne. Piinlik moment. Otsin siis oma tagavara õhukummi, mul niikuinii võiduka oma ja see mulle praegu ei sobi ja on nö. üle. Annan talle õhukummi, vana noogutab ja ajab pöidla püsti. Kõik see käib ilma igasuguse keeleoskuseta aga lahkume sõpradena. Hakkab hämarduma ja minul süda hüppab rinnus, ratas jälle korras.
Leian majutuse ja LP soovitusel erarestorani, kus peaks olema linna parim toit. Seda ta ongi, söön kaks portsu mingit sibulatega marineeritud liha, salatit, ube, luban endale 2 õlut ja magustoiduks jäätist. Arve on 7 EUR kanti.
Sõit üle vee ja Cayo Coco rand
Päeva eesmärgiks jõuda ca. 100 km kaugusele üle vee asuvale rannale. Esmalt 40 km, mis läheb hommikul juba justnagu soojenduseks. Ilm on kena ja paras minna kaema üht ilusamat randa saarel. Pärast 55 km läbimist jõuan tolliputkani, vaja vist kukrut kergendada, 3 CUC. Küsivad passi, imestavad, annavad rohelise tee ning raha ei küsigi. Tollitädi, kes raha kogub, ütleb, oo cyclistsa, free :).
Järgmised 30 km sõidan nagu Muhu väikese väina tammel. Meri on täiesti sile, mitte piiskagi tuult ning liiklus väga hõre. Mingi hetk jõuan kohta, kus maad hakkab juba ümberringi rohkem olema, teen peatuse putkas, kust saan 1,5 liitrit vedelikku ja kiman edasi.
Tee näitab lennujaama ja siis natukese aja pärast olen vee lähedal ja vupsti rannas. Kena valge liiv ja sinine meri. rahvast suhteliselt vähe.
Pargin ratta puust päikesevarju alla ja sulpsatan vette. Pean rannas ujudes ja õhus kuivades vastu kolm tundi.
Lähen öömaja otsima, kõike sisaldavad kuurortid jätan ligi 100 CUC hinna tõttu vahele. Leian kohalikele mõeldud motelli ja üllatuseks saan seal kahekohalise toa 18 CUC eest (mingi 15 EUR), televiisor, konditsioneer, külmkapp ja värskelt remonditud. Jah, see asetseb 3 kilomeetrit rannast.
Õhtust sõin ühes teeäärses kohvikus, kana ja salat ja jäätis. Lisaks väntasin peale päeva kohustuslikku kilometraazi veel 25 km.
Peab Kuubale au andma, öko asjad on siin väga hästi organiseeritud. Lisaks väga säästlikule transpordi kasutusele on ka kuurordid tehtud väga silmapaistmatud. Konkreetne näiteks mitte üle kolmekordsete ja rannast peaaegu mitte paistvate hotelldiega. Igal pool üle riigi on säästupirnid ja tänavad, eriti väikelinnades, on äärmiselt puhtad.
Camagüey ja 210 km, allatuult
Olin endale võtnud maksimumeesmärgiks jõuda Camaqüey linna, mis kirjade järgi on 210 km kaugusel. Nii palju pole kunagi varem sõitnud.
Äratus on 07.00 ja hommikusöögi söön kohalikus Paladares, erarestoran, avatud 24h. Kohv, saiake, jogurt ja mingi muu pitsataoline asi.
Sõidan läbi veetee ja oma suureks rõõmuks täheldan ,et tuul on peaaegu tagant ning pärast suurele saarele jõudmist peaks tuul olema täitsa tagant.
Kiirus on 27 km/h kanti. Tolliputkas sama protseduur, raha ei taheta ja ralli algab.
Kiirus on stabiilselt üle 30 km/h ja tuul lükkab. Tee on nii tühi, et ma näen iga poole tunni tagant kedagi, autosid veelgi harvem. Olen nagu eksinud, siiski loodan, et on õige tee.
Kõht hakkab tühjaks minema ja veevarud otsakorral. Peaksin jõudma Esmeralda linnakesse ja seal ehk leiab süüa. Jõuan linna, minu arvutuste kohaselt 8 km hiljem kui pidanuks aga päral ma olen.
Leian jäätise ja apelsini müüja, proovin kohalikku spaghette ja mingit kastet. See ei kõlba üldse süüa. Söön ikka pooled makaronid ära ja võtan veel jäätist.
Märkan, et kohalikus müügipunktis on lisaks sigaritele (madala kvaliteediga, mida müüakse kohalikele) müügil ka pisike pakike, meenutab kondoome. Seda need ongi ja kohalikud noored ostavad neid kuidagi väga isukalt. Hind on selline, et kolmese paki eest maksad 1/26 EUR, riik vist toteerib kõvasti. On reede õhtu ja kõik vist valmistuvad nädalavahetuseks.
Oma 30 km veel suurema linnani, Florida, et kui rohkem ei jõua, siis teen seal öömajapeatuse.
Mingi hetk kaob aga tee, sõidab 8 km kruusateel ja see on auklik. Krt, kaardi peal on kena pruun jutt selle tee kohal. GPS-i mul pole (need on Kuubas keelatud ja ei pidavat ka toimima).
Küsin kohalikelt, Florida (minu järgmine linnake), ja vehin käega edasisõidusuunas. Noogutavad.
Lõpuks saabub taas asfalttee ja esimesed majad, olengi linnas.
Otsustan ikka edasi sõita. Teen linna ääres, puuviljaputkas, peatuse. Ostan 2,5 kg papaja ja söön selle kohapeal ära.
Viimased kümme kilomeetrit on rasked aga pean vastu. Kokku natuke üle 8 tunni, keskmine kiirus 27 km/h.
Linn päris suur ja olen otsustanud ööbida hotellis. Vanalinnas palju ühesuunalisi tänavaid ja õhtul ka rahvast üksjagu. Lõpuks leian ühe hotelli, tuba maksab 24 CUC (koos hommikusöögiga). Tuba on pisike ja seal on üks aken (sisehoovi, mis on umbes 2x2 meetrine saht).
Päeva lõpetan Peesorestoranis, veiseliha ja paari õllega. Homme on rattavaba päev.
Kohalikud ja siga vardas õhtusöök
Järgmine päev magasin üheksani, sõin hommikust ja avastasin ,et teist ööd ma samas hotellis magada ei saa. Hotell oli täis. Leidsin lähedalt endale parema hotelli, maksis 35 CUC, kena koloniaalstiilis sisehooviga.
Lonkisin linnas ja mingil hetkel kui oma LP uurisin ja tänaval seisatasin, kõnetas mind inglise keeles vanem naisterahvas. Uuris, kas saab aidata. Ajasime juttu ning ta kutsus mind enda tagasihoidlikku koju kohvile.
Tädi oli olnud ajakirjanik ja nüüd pensionil, tal oli igav.
Mul oli huvitav ja hariv tunnike: talongidest, peretraditsioonidest, võimuliialdusest ja rummist, Kuuba noortest naistest jpm.
Õhtu eel panin tähele, et igal pool tänavatel on põssad vardasse aetud ja ootavad grillimist.
Kaheksa paiku arvasin, et on paras aeg minna siga proovima. Aga arvasin valesti ja ootasin 3 tundi. Selle ajaga sõin pool kana ja jõin liitri toormahla.
Vardas siga ja rumm ootavad õhtut
Lõpuks ka siga, see oli hea aga peab ütlema, et kogu see organiseerimatus ja mitte viitsimine jättis õhtusöögile väga kuubaliku maitse. Taoline seaküpsetamine ja pidutsemine toimub igal laupäeval ja igas linnas leiab koha, kus kohalikud poole ööni elu naudivad ja tantsu keerutavad.
Las Tunas, Bayamo, rattasõit läbi
Kaks viimast rattapäeva möödusid ilma eriliste juhtumiteta. Las Tunas jääb meelde jäätisekohvikuga ja kohaliku inglise keele õpetajaga, kellega lahjendasin pudeli rummi (tema küll tarbis oma sõpradega suurema osa) aga oli järjekordne mõnus infotund. Pudel rummi, 0,7 liitrit, maksab baaris umbes 4 EUR.
Kümne rattasõidupäevaga läbisin 1260 km ning suurema osa nautisin teid, maastikku ja kohalikke vaateid koos mahla ja jäätise peatustega. Kindlasti läheks tagasi ja sõidaks veel: mäed ja rannikuäär, läänes pidi oleme jumalikke üksikuid randasid ja vaateid, mägesid, kuhu võiks päevaks matkama minna, kohalikke kalureid, kes on nõus oma saagi sulle õhtuks küpsetama jpm.
Kui kõik hästi läheb siis 2012.a. on koos rattahuvilistega Kuuba matk toimumas, koos kohalike giididega ja huvitava ning mitmekülgse programmiga.
0 comments:
Post a Comment