jalgrattajutud

Kuidas lasta oma ratas ära varastada?

2011-03-25T15:29:00.000-07:00

Elu pole kellelgi lihtne. Ka rattavarga elu mitte. Panime kirja mõned mõtted, kuidas võiks kodanik käituda, et rattavarga elu kaotaks siiski oma mõtte.

Tunne oma ratast!
Leia kõigepealt oma rattadokumendid ja veendu, et sul on olemas raaminumber, hea oleks ka rattast teha pilt ja veenduda, et tead ratta marki ja mudelit, raami suurust ja eripärasid. Kui midagi peaks juhtuma (ptüi-ptüi-ptüi) siis on teil vettpidavad tõendid, et ratas on ikka teie oma ja seda on lihtne tuvastada. Peamine põhjus, miks politseis on sadu rattaid, omanikud ei tunne neid ära ja politseisse pole teatatudki.

Lisaks soovitan oma ratta raami natuke rikkuda ja teha sinna värvi sisse kuhugi enda jaoks nähtavasse kohta pisike täke, kriips, et kui kuri on juba juhtunud, siis saaksid seda täket kasutades oma ratta lihtsalt tuvastada, kasvõi seda linnas nähes (levinumaid mudeleid liigub palju ja kõiki neid raaminumbreid ei jõua sa kontrollida ja närve kulub asjatult).

Võiksid oma rattast teha paar korda aastas pilti, siis saad muutustega kursis olla ja uued osad jäävad ka peale.

Kus oma ratast hoida?
Hoiustame me siis rattaid lühiajaliselt või talveks, kõik see on oluline. Tallinnas ja kahjuks ka muudes suuremates linnades on paljud esmalt turvalised kohad tegelikult ohtlikud ja pikanäpumehed leiavad viisi, kuidas ratas vargsi lahti muukida ja teisaldada.
Siia kategooriasse kuuluvad:

koridorid ja trepikojad - keegi laseb ikka võõra sisse ja hommikuks on osa või terve ratas kadunud
suletud hoovid ja siseõu - üle aia piilumised ja ronimised ja ka rattad suudetake üle tõsta
keldrid, panipaigad ja rõdud - jah ka neid kohti käiakse piilumas ja ööd on pikad ja pimedad...

Ratas on soovitav nendes kohtades kindlasti lukustada aga veelgi parem kui õnnestub ratast hoida kindla luku ja valvega ruumis, vajadusel kasvõi kodus ja lae all. Kahjuks on liiga tihti kuulda, et ratas varastati kuurist, garaazist, koridorist...

Talvine hoiustamiskoht peaks olema stabiilse temperatuuriga ja mitte niiske.

Kuhu lukustada oma ratas linnas?
Esimene mõte on, et ööseks ei tohi ratast välja tänavale ega ka trepikotta, sisehoovi jätta, isegi lukk ja valvekaamerad pole olulised. Kui lukust jagu ei saada, pekstakse suurest vihast midagi segi ja võetakse muud vidinad kaasa.
Avalikud rattahoidjad, kaamerad ja käidavad kohad moodustavad parimad päevased rattaparklad.

Oluline osa on ka füüsiline koht, kust ratast ei saa eemaldada. Näiliselt tugevad konstruktsioonid võivad osutuda ka nõrgaks:

postid, kust saab lukustatud ratta üle tõsta
piirded, mille kruvide lahtikeeramisega saab ratta ära viia
postid, mida saab maast välja tõsta või siis lihtsalt pooleks saagida

David Cameron stiilinäide (London Cyclist)

See kehtib siis Tallinna, Pärnu, Tartu ja teiste suuremate linnade kohta. Maakohad on turvalisemad ja saarte peal tihti rattaid ei lukustatagi.

Kuidas lukustada ratast?
Parimateks lukkudeks peab pidama lülilukku, U-lukku või siis kombinatsiooni mitmest lukust. Erinevad lukud vajavad erinevaid murdjaid ja kuuldavasti kannavad vargad kaasas vaid ühte sorti lõikajat.

Oluline on raam ja tagumine ratas kuhugi stabiilse elemendi külge saada. Veelgi parem, kui mõlemad rattad on lukustatud.

Kaks lukku on veelgi kindlam - pikem ja odavam tross ja U-lukk. samuti võib kasutada ühte-kahte tabalukku, saab ka lukustada näiteks keti või ühe ratta, kasutage odavaid vahendeid ja fantaasiat.

Mida parem lukk, rohkem lukke meie rattal ,seda suurem võimalus, et valitakse lihtsama lukuga ratas. Kõlab küll jõhkralt aga oma särk ikka ihule lähemal!

Oluline on ka lukku aeg-ajalt kontrollida. Trosslukul võib olla viilimise jälgi, keegi on ehk proovinud millegagi nüsida. Mõningal juhul võib see olla juba rikutud. Siis ei tasu kurvastada, ratas on ju alles ja 10-20 EUR-ga saab uue ja vana võib ka hirmutamiseks alles jätta.

Ja väga oluline asi!

Samas peame alati lootma, et kaaskodanikke ei jäta ükskõikseks lukustatud ratas õlal kõndiv mees ega polditangidega askeldav tegelane kuskil avalikus kohas. Palun reageerige!

Jalgrattareis Kuubale, uus nostalgiline sihtkoht

2011-02-14T14:01:00.000-08:00

Enne reisi, sihtkoha valik
Aasta tagasi sai käidud rattamatkal Vietnamis ja see oli super, leidsime partneri, oli parajalt eksootikat ja päikest ning rattavälist tegevust.

Kuuba kasuks otsustas see aasta maa kuulsus suurepärase rattasõidukohana ja sisetunne, et see on koht kus oleks hea kus oma rattapuhkus veeta. Avastusretkele suundusin üksinda. vajadus ennast tühjaks laadida, palju rattaga sõita ja päikest ning vitamiine ammutada. Ja loomulikult lõppeesmärgiks pakkuda Kuuba rattamatka ka organiseeritult 2012. aastal.

Nädalapäevad enne reisi
Lennupileti leidsin internetist, turistikaardi sai 1 päevaga Estravelist, Lonely Planet ja maakaart raamatupoest ja muu info internetist.
Kavas oli ka ratta transport aga kuna leidsin kohapealt partneri, kes juba rattareise korraldab siis jõudsime kokkuleppele, et saan ratta Havannast, korraliku hübriidi koos pakiraamiga.

Maandumine ja esimene öö Havannas
Frankfurdist Condoriga Havanasse. Lend hilines tunni jagu aga paar tundi enne südaööd olid jalad maas.

Ameerika ja Vene autod, tüüpiline linnapilt

Suht kiire passikontroll, kiire rahavahetus lennujaamas. 1 EUR = 1,2 CUC ehk siis konverteeritav peeso. Seal tasuks ka tegelikul kohe kohalikke ehk "moneda nacional" kupüüre vahetada. Kurss on 1 CUC = 24 MN. Päevas peaks piisama 2 EUR ehk 50 MN aga sellest tuleb juttu edaspidi.
Vastusaadetud auto ja sõbralik ratturi käepigistus, ning poole tunni pärast olingi kodumajutuses.
Kuubas on tuhandeid kodumajutusi (casa particulare) ja need on üheks parimaks soodsaks ööbimisvõimaluseks. Minu tuba koos vannitoaga maksis 25 CUC ja sama raha eest oleks seal saanud ööbida ka kaks inimest (üksinda reisimise miinus, majutuse eest maksin pea alati kaheinimese hinna). Hommikusöögi eest maksin lisaks 3 CUC.
Kuuba on loonud kodumajutuse süsteemi, range järelvalve, eraomanikud peavad maksma 100 CUC kuus maksu, et saaksid teenust osutada. Olenemata, palju sul külalisi tegelikult majutub. Võib olla ainult 2 külalistuba, maksimaalselt 4 voodikohaga. Nähtaval kohal peab olema ka majutuse märk. Kõik külastajad tuleb registreerida, küsitakse passi ja kliendilt võetakse ka allkiri. Kui arvestada, et keskmine palk on 25 CUC on see päris hea äri, paljud tahavad sellest ka osa saada. Ametlikes kuurortites pole kodumajutus jälle lubatud. Ühesõnaga väga reguleeritud värk aga samas ka suht kindel kvaliteet ja ühtlased hinnad. Hommikusöök 3-4 CUC ja õhtusöök 6-8 CUC. Need on hinnad mida maksin.
Ajavahe 7 tundi aga magasin nagu karu ja 10 tundi jutti.

Esimene sõidupäev: Havanna - Matanzas
Hommikusöök kui tärnihotellis, värske kann mahla, puuviljad, kohapeal vastavalt minu soovidele (omlett või praemuna) tehtud muna, leib, kohv.
Asjad kotti, sõiduriided selga, spordijook pudelisse ja kella kümneks olin kohaliku partneri kontoris (300 meetrit majutusest).
Sain oma hübriidi kätte: 32 mm slikid kummid, Avilio käiguvahetus, pakiraam. Peale läksid kompuuter, lenksukott, lisa pudelikorv, pisike raamikott. Minu pagas kaalus 10 kg, mida igapäevaselt kaasas vedasin, lisaks 1,2-2,7 liitrit vedelikke. Suht kerge koorem.
Kohalik spordimees, korraliku võidukaga, oli lahkesti nõus minuga koos linnast välja sõitma ja teed näitama. See oli hea mõte. Sadas vihma ja mõnel hetkel tuli päris korralikult aga külm polnud. See oli ka ainus päev mil vihma sain.

Kohalik rattur, kes Havannast välja aitas ja mu rihmaks tõmbas

Miljonilinnast väljasõit oli ca 25 km, kuniks jõudsime mereäärsele teele ja sihtkohani jäi veel tiba alla 80 km.
Tasane tee, pärast linnapiiri mitte väga tihe liiklus, vaated merele ja mingitele nafta ja gaasi vidinatele aga ei midagi suurt ja koledat.
Keskmine kiirus küündis 30 km/h kanti, mulle oli see natuke liig aga mingi hetk loksusin talle tuulde ja nii 60 km sõitsime, siis ütlesin ,et vajan natuke sättimist ja peatust. Mul oli pulss ka üle 160-ne.

Edasi loksusin üksinda, vihmasadu jäi vähemaks ja tempo langes 25 km/h kanti. Natuke üle tunni sõitu veel ja olingi linnas. Kokku tuli 110 km.
150 tuhande elaniku kanti, mereäärne linnake. Pärast sain teada, et lähedal üks kuulsamaid kuurorte, Varadero, ja paljud kasutavad seda linna tulekul-minekul. LP välja ja teave majutuse kohta.
Mingi kohalik sell püüdis mind kohe rajalt võtta ja teatas, et tal on majutust pakkuda. Keeldusin igaks juhuks, mine tea mis värk on. Aga kõik peaks turvaline olema, lihtsalt kohalik vahemees, kes proovib ka elatist teenida.
Esimene katse majutust leida ei õnnestunud, oli hõivatud. Kohe kõrval oli teine koht. Sain sinna koha.
Suur koloniaalstiilis maja, sisehooviga. Minu toaks sai pea 20 rtm suur ruum, oma 5 meetri kõrguste lagedega. Hind 25 CUC. Võtsin ka õhtusöögi ja hommikusöögi.

Kodumajutus Matanzas, julgen soovitada

Olin vihmast märg ja kogu riietus ka. Dush ja riiete vahetus, läksin linna. Lonkisin oma 2 tundi, ostsin joogivett ja tegin paar turistipilti. Eriti jaksu polnud, olin vist sõiduga ikka natuke liiga teinud. Seitsmetunnine ajavahe andis ka tunda. Poole seitsme paiku hakkas pimedaks minema.

Õhtusöök oli poole kaheksaks tellitud ja lubati vähki. Kõndisin sisehoovi. Seal oli juba üks paarike söömas. Saksamaalt, kenad inimesed, mees ja naine.
Õhtusöök oli üle prahi.

Vähk, riis, toorsalat ja plantanos, õlleklaas juba tühi!

Toorsalat, supp, riis ubadega (no seda sai reisi jooksul ikka lõputult süüa), siis pearoana suur vähk oma koorikus aga nii mugavalt valmistatud, et polnud muud vaja kui muud kui kahvle sisse ja valge liha järele. Magustoiduks veel puuviljad ja kohvi. Hind kõige selle eest 8 CUC.
Köögis askeldas üks naisterahvas, kes oli väga sõbralik ja uuris igasugu asju. Rääkis head inglise keelt. Pressisin talt igatsugu infot välja ja mõnedki asjad said selgeks. Pärast tundsin nagu kohustust talle anda natuke jootraha, tal oli selle üle silmnähtvalt hea meel, ütles, et homme hommikul kahjuks tema sööki ei paku, vaba päev. Esimene rattapäev õhtus.

Teine päev: vastutuul, 9 tundi ja 200 km!
Hommikul kena ja suur hommikusöök. Kiire pilk taevasse, päike ;)
Üheksa paiku sain sadulasse ja päeva eesmärk oli jõuda Santa Clara linna (järgmine maakond ja selle keskus). Teadsin ,et sinna on pea kakssada kilomeetrit aga mõte sellele oli esialgu teisejärguline.
Esimesed 50 km läksid lihtsalt, siis jõudsin ka esimese suurema linnani. Seal nägin ratturit, peatusin ja ajasime tortsu juttu. Oli prantslane, kehval MTB-l. Oli alustanud must tunnijagu varem ja ei teadnud kuhu veel jõuab.
Kimasin edasi ja vastutuul oli järjest tugevam ja tempo järjest madalam.
Peale 120 km olin suht küpse ja olin teinud valearvestuse vedeliku teemal ja polnud ennast tankinud, nii olingi viimased 20 km sõitnud täitsa kuival. Tempo kukkus alla 20 km/h.

"Rajoonikomitee kommunismi rakuke", taolisi on igas külakeses

Lõpuks jõudsin väikelinna ja seal oli ka bensukas kus olid ka joogid. Ostsin siis 1,5 l limonaadi ja vett. Sõin ka "lõunasöögiks" energiabatooni ja shokolaadi.
Hinnad on siin pea kõikjal ühesugused, lapsepõlvest mäletan ka veel olukorda, kus pudel Pepsit maksis 45 kopikat ja see oli etiketile trükitud. Siin on 0.33 l colat 0,5 CUC, limonaad 1,5 l 1,5 CUC jne. ning vahet pole, kas ostad seda bensukast, ööklubist või restoranist (pärast siiski selgus, et kuurortites ja pealinnas on olukord teine).
Edasi läks lõbusamalt ja vaatamata tuulele suutsin lõpuks tund aega planeeritust lõpetada ja 9 tunniga päeva õhtusse saada. Tee oli üllatavalt tühi. Mingi aeg lugesin kilomeeter ja auto, kuid kui 3-4 kilomeetrit polnud ühtegi autot mööda sõitnud, muutus see igavaks.
Päeva tulemuseks sain siis 198 km ja 5 642 Kcal, keskmine kiirus 22,5 km/h.
Santa Claras leidsin kodumajutuse peaväljaku lähedalt, 20 CUC ja mõnus soe dush.
Läksin linna süüa otsima. Polnud veel suutnud kohalikku raha vahetada, vaatamata sellele trügisin sisse peeso restorani (on kohad kus saab maksta vaid peesode eest ja kohad kus saab maksta konventeeritava raha eest, reisi käigus selgus, et osades saab ka mõlemas arvestada, vähemalt gringodele tehakse erandeid).
Peesorestoran on siis riiklik restoran, kus teeninduse ja söögiga eriti ei hiilata, ei viitsi nad üldjuhul ka turistide nimel väga pingutada, tuletab meelde nõukaaegseid kohti aga kuubapärases kastmes.

Peesorestorani õhtusöök, riisitaldrikul on mahlane pekitükk

Seisatasin uksel, tuli nägus noor ettekandja, küsin "en karta por favor" (menüü), saan selle ja istutan ennast lauda. Kõik hispaania keeles, natuke saan aru. Jupp ootamist ja tuleb ettekandja. Proovin talle seletada, et mul pole peesosid aga on konvertibles, ei tea kas saab aru. Läheb korra taharuumi ja tuleb sealt natukese aja pärast tagasi. Käes paberitükike. Sinna oli siis kirjutatud asjad, mis täna õhtul saadaval on. Tellisin mingi liha, salati (sellest sain aru), riisi ja rohelised banaanid (plantanos) ja uno cerveza. Kümne minuti pärast toodigi kogu toit ja korraga. Oli veiseliha (lihtsalt praetud lõigud), lehmad on kõik riigi omand! Toit oli OK, lihtne, pigem söökla moodi aga mitte halb. Igatahes elamus kogu see kupatus ja pilgud.
Oli lõpetanud ja püüdsin maksta. Arve oli mingi 3-4 CUC vahel, ütleme 3 EUR vääringus. Küsisin "La kuenta" (arve), sain selle paberilehele kirjutatult, andsin oma 5 CUC ja püüdsin seletada uuesti, et mul pole peesosid. Ettekandja läks midagi seletama, oli tükk aega ära ja tuli siis tagasi, ütles OK. Ma ei hakanud vahetusraha ootama ja lahkusin, olin söönud. Puudu oli veel väike tops (420 ml) jäätist.
Kõndisin siis linnapeal ring, seal oli kena jalakäijate tänav. Õhtul oli baaris bänd ja rahvas tantsis tänaval, väga vaba olemine. Seisin seal vaatlejana oma 40 minutit, siis oli aeg põhku pugeda, päevana rattasõit andis tunda.

Cienfuegos - kerge päev ja tagantuul
Hommikul lubasin endale, et tuleb teha kerge päev ja vahetada kohalikku peesot. Ikkagi puhkus. Kaardilt sai leitud rannikuäärne linn, Unesco pärandi nimekirjas ja 80 km kaugusel.
Pakkisin asjad ja linna peale Cedecat (kohta, kus saab peesosid vahetada) otsima. Leidsin selle, pikk järjekord. Kuubalaste jaoks on järjekorras seismine tavapärane ja selle kohta on kindel kord, trügijaid ei sallita. En ultima (kes viimane), sedasi õpetab LP ja see töötab, keegi noogutab ja asun vanameest jälgima. 10 minutiga olen sees ja vahetan 40 EUR vääringus ehk pea kaks kuupalka peesosid.
Sõidan linnast välja ja leian ennast peagi kiirteelt, jah Kuubas on rattaga kiirteel sõitmine lubatud. Liiklust on seal vähe, praktiliselt puudub. Tuul on tagant ja ma lendan, kiirus üle kolmekümne. Natuke üle kahe ja poole tunni ning olengi kohal.
Leian kodumajutuse, dushitan, tellin õhtu- ja hommikusöögi ja kiman linna peale. Longin ringi, proovin ära kohaliku pitsa, seda söövad kõik kohalikud, on kriisiaja kokakunsti tulemus (peale NLiidu lagunemist oli Kuubas tõsine kriis ja tekkisid talongid, mis on siiani toiduainetele). Pitsa on niisugune pisike ja vist ilma lihata, juust mis seal peal on selline Sõpruse juustu maitsega. Mulle see asi ei maitse, esmase nälja kustutab. Hind 5 peesot ehk ühe EUR eest saaks natuke üle 5 pitsa...
Võtsin ratta ja sõitsin ringi, mereäärsel teel olid kenad koloniaalstiilis villad, nautisin päikeseloojangut.

Trinidad, Vanalinn ja rolling hills
Hommikul stardin üheksa paiku, kiiret pole, ees peaks olema 80 km, osaliselt mereäärsel teel. Linnast väljasõidul satun natuke nihu. Üllatuseks märkan ,et kodumajutuse omanik on ühe vana võidukast oldie seljas ja proovib mulle käemärkidega õiget teeotsa näidata. Kilomeetri pärast lehvitame ja mina olen linna servas.
Linna piiril on pöidlaküüdi organisaator, selline pruunis ülikonnas ametnik, kes paneb riigi numbrimärkidega autodesse kaasreisijaid. Suurepärane idee, kui autosid on vähe ja on vaja jõuda kuhugi lähedale. Sõit on kuubalastele tasuta. Kuidas nad teavad, millised on riigi autod? Süsteem on lihtne ja geniaalne:
sinise taustaga numbrimärk - riiigi auto
kollase taustaga numbrimärk - erakas
punase taustaga numbrimärk- rendiauto ehk turist
ja mingid militaar ja diplomaatilised värvid on veel...
Olen kümmekond km sõitnud ja märkan võidukatel trennitegijaid. Lehvitame. Natuke veel ja tulevad vastu järgmised, sedakorda neiud. Naeravad ja lehvitame, seletavad midagi. Mõtlen, et peaks ehk neile järele pingutama...
Kena kuppelmaastik, ülesse ja alla, mingi 15 km sõidetud ja jõuan mereäärsesse kohta, vesi on kuidagi valel poolel. Loen hotelli silti, vaatan veelkord kaarti. Krt, viimased 10 km olen valesti sõitnud.
Keeran ringi ja jälle mägesid ronima. Saan lõpuks õige otsa peale. Tuleb välja, et oleksingi pidanud neidudele järele keerama. Kohtun nendega veelkord, mina rühin mäest ülesse ja nemad tuiskavad alla.
Sõidan, ostan tee äärest banaane, maksan 5 MN tükist (tegelik hind on linnas 1 MN tükist ehk siis 1 EUR = ca. 26 pisikest banaani).
65 km peal teen pisikeses rannas peatuse, sealsamas on jooke müüv putka, võtan toormahla, maksan 1 CUC klaasi eest, tundub suht mõistlik hind. Ja jälle tõden pärast, et tegelikult need hinnad MN ja ühe EUR vääringu eest saab 14-28 klaasi, 232 ml, toormahla, olenevalt margist ja lisanditest. Learning all the time!
Ujun ja kuivatan riideid, mõnus tunnike puhkust.
Jätkan sõitu, ikka rolling hills, kõige järsem neist just enne linna, linnad ehitati ikka ju küngastele.
Jõuan Trinidadi, see peaks olema üks komplektseima ja hästisäilinuima vanalinnaga kohti Kuubas. Algab munakivitee ja kohe kargavad minu juurde kohalikud, kõigil käes mingi voldik, pannoo majutuse piltidega ja proovivad nö. "oma boksi" tirida. Karm olelusvõitlus. Selles pisikeses linnas olevat ka 500 kodumajutust.
Leian toormahla müüja, nüüd siis selgub mahla tegelik hind ja kaanin seda vist 5-6 klaasikest. On äkki väga palav, sõidu ajal ei saa sellest aru, higi jookseb.
Majutuse pakkujad jälgivad mind, et kohe taas rünnata oma pakkumisega. Mahlamüüja räägib natuke englese't ja ütleb, et tal ka majutus pakkuda. Lähen vaatama. Roosa tuba, peenike trepp viib terassile. Mure lahendatud, ööbin roosas.
Pärast kasimist sammun linna. Meeldiv ja uhke, palju varemeid aga ka korras maju. Peaväljak on väga uhke, kirik ja park ja kohvikud selle ääres. Õhtust söön jällegi kodumajutuses ja pärast longin veel linnas, söön odavat peesojäätist. Selle hind on ka ülemõistuse olematu, 1 softis maksab 1 MN ehk EURO eest võiks süüa u. 26 jäätist. Nii palju siiski ei võta.

Ciego de Avila, purunenud kodar, päeva lõpp õnnelik
Järgmiseks päevaks olin valinud 150 km, täpselt poole maa peal oli suurem linn Sancti Spiritus. Tuult eriti polnud ja natuke üle kahe tunni ning olingi poolel teel.
Linna ääres tuttav pöidlaküüdi organisaator ja kohalik putka. Jee, odav mahl ja jäätis. Võtan kummastki kolm, ei mahla lasen täis ka oma joogipudeli.
Linna ei lähe, tahan rutem päeva õhtusse saada.
Sõitnud 20 km edasi muutus tee natuke hüplikuks ja natukese aja pärast kuulsin halba heli, "plinn". See sai olla ainult puruneva kodara heli. Ja nii see oligi. Kott oli ühele poole viltu vajunud ja eks sellest tulenevalt vist ei pidanud kodarad vastu. Ja loomulikult oli see kassetti pool, selle parandamiseks vaja spets võtmeid. Näinud iga päev kohalikke rattaid, tekkis kahtlus, et kus seda parandada saaks.
Kohendan kotti, võtan tempo maha ja veeren järgmised 50 km rahulikult, tehes igas võimalikus kohas jäätise ja mahla peatusi. Aega ju on, naudin siis suve ja hangin vitamiine.

Litsentsiga rattaparandus, mehaanik tööhoos

Jõuan lõpuks kohale, tuju suht sant. Pisike linn, kell juba üle viie. Näen võidukal kihutavat noormeest, tärkab lootusekiir. Ots ringi ja talle järele, ehk leian midagi. Noomrees veereb sisse väravast. Värava kõrvale kirjutatud ....racing club. Uhh. Veeren väravast sisse ja püüan kedai leida. Noormees on kuhugi juba putkanud. Mingi mees tuleb uksele ja küsib, mida tahan (vist, ma ju aru ei saa). Viitan rattale ja mainin sõna "ponchera" ja mechanico (no see vist ka selline rahvusvaheline sõna)?
Sai vist asjast aru. Rääkis paar sõna engleset. Küsis minu päritolu kohta. Estonia vastusest tegi vana kohe: "aaa, olite enne NSVL! Govorish poruski". No govorju. Ja saime jutule.
Vana helistas klubi mehaanikule, see olevat erakas, linna servas. Poiss kutsuti tagant ruumist ja pandi mulle teejuhiks. Kümne minutiga olime eramaja ees ja sõbralik mehaanik tervitas meid. Aitasin tagaratta maha. Vana tundis asja ja 10 minutiga oli kasett maas, kodar vahetatud ja kõik jälle korras. Panin jooksu alla ja küsisin maksumuse kohta. Vana vastus teeb talle au. Mitte midagi. No püüan ikka uurida aga ei on raudne. Piinlik moment. Otsin siis oma tagavara õhukummi, mul niikuinii võiduka oma ja see mulle praegu ei sobi ja on nö. üle. Annan talle õhukummi, vana noogutab ja ajab pöidla püsti. Kõik see käib ilma igasuguse keeleoskuseta aga lahkume sõpradena. Hakkab hämarduma ja minul süda hüppab rinnus, ratas jälle korras.
Leian majutuse ja LP soovitusel erarestorani, kus peaks olema linna parim toit. Seda ta ongi, söön kaks portsu mingit sibulatega marineeritud liha, salatit, ube, luban endale 2 õlut ja magustoiduks jäätist. Arve on 7 EUR kanti.

Sõit üle vee ja Cayo Coco rand
Päeva eesmärgiks jõuda ca. 100 km kaugusele üle vee asuvale rannale. Esmalt 40 km, mis läheb hommikul juba justnagu soojenduseks. Ilm on kena ja paras minna kaema üht ilusamat randa saarel. Pärast 55 km läbimist jõuan tolliputkani, vaja vist kukrut kergendada, 3 CUC. Küsivad passi, imestavad, annavad rohelise tee ning raha ei küsigi. Tollitädi, kes raha kogub, ütleb, oo cyclistsa, free :).
Järgmised 30 km sõidan nagu Muhu väikese väina tammel. Meri on täiesti sile, mitte piiskagi tuult ning liiklus väga hõre. Mingi hetk jõuan kohta, kus maad hakkab juba ümberringi rohkem olema, teen peatuse putkas, kust saan 1,5 liitrit vedelikku ja kiman edasi.
Tee näitab lennujaama ja siis natukese aja pärast olen vee lähedal ja vupsti rannas. Kena valge liiv ja sinine meri. rahvast suhteliselt vähe.
Pargin ratta puust päikesevarju alla ja sulpsatan vette. Pean rannas ujudes ja õhus kuivades vastu kolm tundi.
Lähen öömaja otsima, kõike sisaldavad kuurortid jätan ligi 100 CUC hinna tõttu vahele. Leian kohalikele mõeldud motelli ja üllatuseks saan seal kahekohalise toa 18 CUC eest (mingi 15 EUR), televiisor, konditsioneer, külmkapp ja värskelt remonditud. Jah, see asetseb 3 kilomeetrit rannast.
Õhtust sõin ühes teeäärses kohvikus, kana ja salat ja jäätis. Lisaks väntasin peale päeva kohustuslikku kilometraazi veel 25 km.
Peab Kuubale au andma, öko asjad on siin väga hästi organiseeritud. Lisaks väga säästlikule transpordi kasutusele on ka kuurordid tehtud väga silmapaistmatud. Konkreetne näiteks mitte üle kolmekordsete ja rannast peaaegu mitte paistvate hotelldiega. Igal pool üle riigi on säästupirnid ja tänavad, eriti väikelinnades, on äärmiselt puhtad.

Camagüey ja 210 km, allatuult
Olin endale võtnud maksimumeesmärgiks jõuda Camaqüey linna, mis kirjade järgi on 210 km kaugusel. Nii palju pole kunagi varem sõitnud.
Äratus on 07.00 ja hommikusöögi söön kohalikus Paladares, erarestoran, avatud 24h. Kohv, saiake, jogurt ja mingi muu pitsataoline asi.
Sõidan läbi veetee ja oma suureks rõõmuks täheldan ,et tuul on peaaegu tagant ning pärast suurele saarele jõudmist peaks tuul olema täitsa tagant.
Kiirus on 27 km/h kanti. Tolliputkas sama protseduur, raha ei taheta ja ralli algab.
Kiirus on stabiilselt üle 30 km/h ja tuul lükkab. Tee on nii tühi, et ma näen iga poole tunni tagant kedagi, autosid veelgi harvem. Olen nagu eksinud, siiski loodan, et on õige tee.
Kõht hakkab tühjaks minema ja veevarud otsakorral. Peaksin jõudma Esmeralda linnakesse ja seal ehk leiab süüa. Jõuan linna, minu arvutuste kohaselt 8 km hiljem kui pidanuks aga päral ma olen.
Leian jäätise ja apelsini müüja, proovin kohalikku spaghette ja mingit kastet. See ei kõlba üldse süüa. Söön ikka pooled makaronid ära ja võtan veel jäätist.
Märkan, et kohalikus müügipunktis on lisaks sigaritele (madala kvaliteediga, mida müüakse kohalikele) müügil ka pisike pakike, meenutab kondoome. Seda need ongi ja kohalikud noored ostavad neid kuidagi väga isukalt. Hind on selline, et kolmese paki eest maksad 1/26 EUR, riik vist toteerib kõvasti. On reede õhtu ja kõik vist valmistuvad nädalavahetuseks.
Oma 30 km veel suurema linnani, Florida, et kui rohkem ei jõua, siis teen seal öömajapeatuse.
Mingi hetk kaob aga tee, sõidab 8 km kruusateel ja see on auklik. Krt, kaardi peal on kena pruun jutt selle tee kohal. GPS-i mul pole (need on Kuubas keelatud ja ei pidavat ka toimima).
Küsin kohalikelt, Florida (minu järgmine linnake), ja vehin käega edasisõidusuunas. Noogutavad.
Lõpuks saabub taas asfalttee ja esimesed majad, olengi linnas.
Otsustan ikka edasi sõita. Teen linna ääres, puuviljaputkas, peatuse. Ostan 2,5 kg papaja ja söön selle kohapeal ära.
Viimased kümme kilomeetrit on rasked aga pean vastu. Kokku natuke üle 8 tunni, keskmine kiirus 27 km/h.
Linn päris suur ja olen otsustanud ööbida hotellis. Vanalinnas palju ühesuunalisi tänavaid ja õhtul ka rahvast üksjagu. Lõpuks leian ühe hotelli, tuba maksab 24 CUC (koos hommikusöögiga). Tuba on pisike ja seal on üks aken (sisehoovi, mis on umbes 2x2 meetrine saht).
Päeva lõpetan Peesorestoranis, veiseliha ja paari õllega. Homme on rattavaba päev.

Kohalikud ja siga vardas õhtusöök
Järgmine päev magasin üheksani, sõin hommikust ja avastasin ,et teist ööd ma samas hotellis magada ei saa. Hotell oli täis. Leidsin lähedalt endale parema hotelli, maksis 35 CUC, kena koloniaalstiilis sisehooviga.
Lonkisin linnas ja mingil hetkel kui oma LP uurisin ja tänaval seisatasin, kõnetas mind inglise keeles vanem naisterahvas. Uuris, kas saab aidata. Ajasime juttu ning ta kutsus mind enda tagasihoidlikku koju kohvile.
Tädi oli olnud ajakirjanik ja nüüd pensionil, tal oli igav.
Mul oli huvitav ja hariv tunnike: talongidest, peretraditsioonidest, võimuliialdusest ja rummist, Kuuba noortest naistest jpm.
Õhtu eel panin tähele, et igal pool tänavatel on põssad vardasse aetud ja ootavad grillimist.
Kaheksa paiku arvasin, et on paras aeg minna siga proovima. Aga arvasin valesti ja ootasin 3 tundi. Selle ajaga sõin pool kana ja jõin liitri toormahla.

Vardas siga ja rumm ootavad õhtut

Lõpuks ka siga, see oli hea aga peab ütlema, et kogu see organiseerimatus ja mitte viitsimine jättis õhtusöögile väga kuubaliku maitse. Taoline seaküpsetamine ja pidutsemine toimub igal laupäeval ja igas linnas leiab koha, kus kohalikud poole ööni elu naudivad ja tantsu keerutavad.

Las Tunas, Bayamo, rattasõit läbi
Kaks viimast rattapäeva möödusid ilma eriliste juhtumiteta. Las Tunas jääb meelde jäätisekohvikuga ja kohaliku inglise keele õpetajaga, kellega lahjendasin pudeli rummi (tema küll tarbis oma sõpradega suurema osa) aga oli järjekordne mõnus infotund. Pudel rummi, 0,7 liitrit, maksab baaris umbes 4 EUR.

Kümne rattasõidupäevaga läbisin 1260 km ning suurema osa nautisin teid, maastikku ja kohalikke vaateid koos mahla ja jäätise peatustega. Kindlasti läheks tagasi ja sõidaks veel: mäed ja rannikuäär, läänes pidi oleme jumalikke üksikuid randasid ja vaateid, mägesid, kuhu võiks päevaks matkama minna, kohalikke kalureid, kes on nõus oma saagi sulle õhtuks küpsetama jpm.

Kui kõik hästi läheb siis 2012.a. on koos rattahuvilistega Kuuba matk toimumas, koos kohalike giididega ja huvitava ning mitmekülgse programmiga.

Jalgratta pakkimine transpordiks

2011-02-13T01:16:00.000-08:00

Minnes rattamatkale või treeninglaagrisse on enamusele suureks mureks ratta transport. Kas mu ratas peab vastu lennureisi, transpordi sihtkohta?

Olles kordi oma ja City Bike klientide rattaid kasti pannud, käisime mõttes protseduuri läbi ja panime kirja, mida jälgida ja mille eest hoolitseda.

Valik 1: soetage 200-800 EUR maksumusega spetsiaalne rattakohver. Juhendi leiate kohvrist.
Valik 2: soodsam on ratta pakkimine rattakasti, kartongist, tavaline rattakast, millega enamus rattaid tarnitakse maaletoojate poolt Eestisse.

Väike abijoonis ratta asetusest kastis.

Leia sobiv kvaliteetne rattakast: põhi on topelt kartongist, sobivim 28" rataste kastid, pisemad võivad jääda väikeseks (jälgi kleebiseid kastil või küsi poest)
võimalusel muretse endale ka esikahvli tugi, see kaitseb kahvlit (tavaline plassmassvidin, vajadusel võid asendada selle ka omavalmistatud penoplastist/korgist klotsiga. Uued rattad tarnitakse just selle plassmassvidinaga ja see aitab kahvli vigastusi ja läbi kasti tungimist vältida
kui pead oma raamist lugu, siis muretse ehituspoest toruisolatsiooni (selline pehme vahtkummist toru) või mullidega pakkekile. 2 meetrit toru ratta kohta on piisav. Kolm peamist raamitoru kata isolatsiooniga.
korralik pakketeip, rulliga peaks mineku ja tuleku pakkimise hakkama saama. 5 cm laiune pruun teip näiteks.
eemaldage pedaalid (eemaldades tuleb keerata vastupidiselt sõidusuunale, 15 õhuke lehtvõti)
eemaldage leistang, asetage ülemise raamitoru peale, stemi kruvid lahti.
eemaldage sadul koos istmepostiga (teineteisest pole eraldamist vaja).
tagumisel käiguvahetajal kett suurimale hammasrattale (raami lähedale) ja kalts või mullikile ümber käiguvahetaja, ees võiks kett olla väiksemal hammasrattal
kummidest õhk pooleldi välja (lennureisi jaoks).
esiratas ära ja raam ning tagaratas peaksid kasti ära mahtuma ühes tükis. kui kast lühike, siis kahvli keeramine 180 kraadi aitab natuke ruumi kokku hoida.
esirattalt eemaldage kiirkinnitusega varras ja asetage esiratas vasakule poole rattast. Ärge kaotage ära kiirkinnituse pisikesi vedrusid. Vajadusel keerutage vasakut käppa, et tekiks piisavalt ruumi esiratta jaoks.
paigutage kasti sadul koos postiga, pedaalid ja esiratta kiirkinnitus (kilekotti või kaltsu sisse).
Kastis ei tohiks asjad olla pinges, vajadusel paiguta ümber, pane pehmendused vahele
kasti võiksid veel lisada: multitööriista, pumba, tagavara rehvi ja sisekummid, sõiduriideid, kilekotti ka ketiõli pudelike
ära unusta ka oma poolikut rulli teipi kasti või kotti panemast, tagasitulles ka vaja kasti kinni kleepida.

Mida veel tähele panna:

üldjuhul lubatakse lennutranspordi puhul ratta kaaluks 20 kg
teibiga tasub üle käia nurgad ja põhi ning kaas
kartongist rattakasti suurimaks vaenlaseks on vesi, peaks kast vihma või lörtsi kätte jääma on pärast sellest järgi vaid vedel papirisu.
kui kast pakitud oleks hea sinna peale ka oma nimi ja aadress ning kontakttelefon kirjutada, tunneb lihtsamini ära.
Väike nipp. Et ratas oleks paremini kaitstud väliste mõjutuste eest pakkide risti penoplastis või kartongist kuubikuke, mis aitab külgsuunalt tulevad löökide mõju vähendada ja kast ei lähe kortsu.

Kui ise ei viitsi pakkimisega vaeva näha võid teenust tellida ka kuskilt rattapoest, City Bike teeb rõõmuga ja 9 EUR eest peaks ratas saama kasti pakitud, sisaldab ka kasti. Või tule võta lihtsalt kast ja pane sõber ise kasti.

Osad eelistavad lennujaama minna ka pakkimatult, natuke pakkematerjali raami ümber, kummid tühjaks, pedaalid sissepoole keeratud, lenkstang viltu keeratud. Sedasi saab ka aga kas sõbraga ikka käitutakse nii!

Lennureisiks on oluline ka rattast eelnevalt teavitada lennufirmat. Kahjuks peab ratta transportimise eest lennukiga enamasti selle eest ka lisa maksa. Kui eelnevalt ei teavita lennufirmat, on oht, et teie ratas ei mahu ära, teisi rattureid on juba liiga palju või muud piirangud.

Oleme rattaid saatnud ka Eesti Postiga, 2010.a. korra Sveitsi ja korra Austriasse, ca. 30 EUR kasti kohta (peab olema 26" ratta kast, mahub napilt kasti maksimummõõtmetesse), maapostiga võttis aega kümmekond päeva.

Edu avastamisel ja treenimisel :)

Jalgrattalukk: "saapanöörist" pooleteise kilose lülilukuni.

2011-01-07T05:37:00.000-08:00

Tihti on jalgrattasõber probleemi eest, millist turvalist lukku kasutada oma sõbra turvaliseks säilitamiseks, olgu selleks siis viieminutine poeskäik või terve tööpäeva vältav parkimine kontori juures. (Siit saad otse meie lukuvaliku juurde).

Jagame oma kogemusi rattalukkude osas. Enne lukkude kirjeldust, mõned üldisemad tähelepanekud:

Tallinnas on kindlam ratas ööseks tõsta kurja pilgu alt ära (hoov ja koridor pole vahest piisavad), "lukk on looma jaoks", inimloom vajab parema luku jaoks lihtsalt paremaid tööriistu ja rohkem aega.
kasuta rattal mitut lukku, erinevate lukkude katki saamiseks vaja erinevaid tööriistu, neid ei pruugi kaasas olla ning varas siirdub kergema saagi otsingule
lukusta oma ratas stabiilse objekti külge, avalikku, käidavasse kohta. Veendu ,et lukk oleks kogu oma pikkuses võimalikult palju täidetud, siis jääb selle lõikamiseks, väänamiseks vähem ruumi.

Trosslukk

Väga laialdaselt levinud jalgrattalukk. Lukustusmehhanism ehk lukupea ja tross, tavaliselt kaetud plastikuga. Osadel juhtudel on ka lukupea asemel kasutusel tabalukk ja tross on mõlemast otsas aasaga.

Oluline jälgida luku pikkust, keskmiselt jäävad pikkused 80-180 cm vahele.

Lisaks pikkusele näidatakse pakendil ära ka diameeter. Oluline on teada, palju on trossi tegelik diameeter ja palju sellest diameetrist moodustab plastik, mis on trossi ümber. Näiteks 1 cm läbimõõduga trossluku tegelik trossi paksus võib olla 0,4 cm. Tross on põimitud kokku pisematest traatidest, moodustades omamoodi köie. Tihti tõmbavad trosslukud rulli ning seetõttu on neid mugavam transportida. Hea lukustada ümber posti ja siis läbi raami ja jooksu (ratta).

Paremad trosslukud kasutavad põimitud traatide asemel kõvemast metallisulamist silindreid, mis on omavahel stantsitud ja ühenduvad tihedalt, kaetud plastikuga (selline konstruktioon peab paremini vastu ka polditangide lõiketeradele).

Pisemat sorti trosslukk ja paremat sorti lülidega trosslukk

Pane tähele: Kahjuks on tavaline trosslukk kergesti läbilõigatav tangidega ehk ebaturvaline, nö. „sekundite küsimus“ .

Soovitus: Kasuta madala kuritegevusega piirkonnas või koos teiste lukkudega.

Kettlukk

Mitte nii laialt levinud. Kõvemast metallist rõngad moodustavad keti, tavaliselt kaetud plastiku või tugeva tekstiiliga. Keti otstesse kinnitub tabalukk, moodustades ringi. Tavaliselt kaalult raskem kui trosslukk ja ebamugavam transportida, kasutatakse palju ka rolleritel ja mootorratastel.

Näinud ka Eesti kasutatavat varianti: ehituspoest jupp ketti ja tavaline tabalukk otstesse, ajab asja ära aga tugevuselt võrdne keskmise trosslukuga.

Eeskujulik lukustus korraliku kettlukuga

U-lukk (D-lukk)

U-kujuline kõvema metallisulamiga varras, mis kinnitub lukupea külge. Kuna koos lukupeaga moodustab lukk (väljavenitatud) D, siis kasutatakse ka nimetust D-lukk.

Tulenevalt luku kujust on sellega natuke sättimistvajav korralik ratta lukustamine (et oleks läbi jooksu ja raami ning millegi külge kinnitatud).

Maailmakuulus U-lukkude tootja Kryptonite kaotas miljoneid dollareid, sest nende kvaliteetsest materjalist valmistatud lukud olid kahjuks pastakaga avatavad, praeguseks on see viga küll kõrvaldatud.

Pastakas versus U-lukk

Pane tähele: odavamad U-lukud on pehmemast metallist ja osad isegi seest tühjade torudega, need on kergem saak poldilõikuritele

Soovitus: U-luku metallne paun peaks olema piisavalt pikk (20-26 cm), see võimaldab korralikult lukustada läbi raami ja jooksu ning kuhugi posti ümber.

Raamilukk (O-lukk, tagarattalukk)

Paljudel linnaratastel on olemas juba tehases raamile kinnitatud lukustusseade, mis lukustab tagumise ratta, sõita ei saa. Küll aga saab ratta teisaldada, tassides selle lukustatud kohast minema.

Osad tootjad on kombineerinud lukule ka trossi kinnitamise võimaluse, ühest otsast on tross aasaga, teise otsa saab kinnitada läbi raami ja näiteks ümber posti ja ots kinnitub raamiluku külge.

Soovitus: kasuta raamilukku koos teiste lukkudega, soovitavalt U- luku või lülilukuga. Üksikuna sobib hästi turvalistes piirkondades, kus soovid siiski mingit lukustust oma rattal omada (Eesti puhul näiteks saared).

Lihsamat raamilukku võid kasutada ka lisalukuna eraldi, võtab kotis vähe ruumi, annab lisalukustuse ja vähendab varguse riski.

Raamilukk koos selle kõlge kinnituva trossiga (Axa-Basta lukk: Axa SL7)

Lülilukk

Võrdlemisi uus rattaluku arendus. Tugevamast metallisulami (treduri teras) lülidest koosnev lukk. Tavaliselt tootja poolt spetsiaalses vutlaris, mida saab kinnitada joogipudeli aukudesse või kiirkinnitajatega raamile. Enamtuntud Abus firmamärki kandev lülilukk, samuti Trelock (mõlemad Saksa toodang).

Tippmudel on Abusel - Bordo Granit x-plus, kaalub pea 1500 grammi, pikkusega 85 cm. Turvaklass maksimaalne tase - 15.

Luku eeliseks on selle suhteliselt hea painduvus ümber tagaratta, läbi raami ja ümber tänavaposti, tunduvalt parem kui U-lukul. Samas ei saa teda lõigata läbi tavapäraste polditangidega.

Abus Bordo lülilukk, 90 cm, kaal 989 grammi

Pane tähele: isegi head lukku saab kehvasti lukustada, oluline on, et ei jääks suurt vahet ja tegutsemisruumi lukuga "mängimisel". Sellekohane hea video Trelock luku kehvasti lukustamise "tulemuslikkusel".

Hea lukk aga lohakas lukustamine, kuri kiilaspea on kohe jaol!

Alarmlukud
Ka mitte just igapäevased jalgratastel. Kogenud ise trossiga varianti (trossi läbilõikamisel katkeb vooluring ja "eritub" kuni 120 Db alarm) ja liigutamisele reageerivat varianti (korpuses on metallkuul, mis teageerib asendi muutusele ja sireenib. lubatult kuni 130 Db tugevusega).
Soovitus: kasuta koos muu lukuga, siis ei saa ratast minema kanda.

Alarmlukk paigaldatud rattaraamile

Lisaks ülalnimetatule olemas veel ketaspiduri lukud (ka alarmiga, reageerivad liigutamisele), juhraua lukud (mis muudavad juhtraua juhitamatuks lukustatud olekus) aga ka disainitud erilikud erilistel ratastel. Tutvu ka City Bike e-poes müüdavate lukkudega

Lugu 21-aastasest jalgrattaleiutajast, tema väänduva rattaga

Ka jalgrattalukud vajavad hooldust

Kõik mis kasutuses ja liigub, see ka kulub. Rattaluku peamine kuluv osa on lukustusmehhanism. Kindlasti tuleks lukupesa õlitada, sobib paksem õli või spetsiaalne lukuõli.

Hea pole rattaluku sattumine ka liiva või muude kulutavate osakeste sisse. Lukk võib muutuda väga raskesti käivaks või tõrgub üldse töötamast.

Lukustamisel oleks ka hea jälgida, et võtme avasus ei jääks vihma kätte, siis uhutakse sealt õli kiiresti välja.

Ajakiri VELO, esimene number

2010-12-29T00:59:00.000-08:00

Paljude rattasõprade rõõmuks on hakanud ilmuma uus rattaajakiri: VELO.

Esimene number juba detsembri teisest poolest jaevõrgus ja endalgi läbi loetud.
Esmamulje on suurepärane, huvitavat lugemist mitmeks õhtuks. Eriti head on:

Lauri Ausi ja Ants Jereti persoonilood
lugu ratta talviseks hooajaks sättimisest
Contadori udujutt dopingust ja asjaliste kommentaarid.

Tippspordina on jalgrattasport ikka karmide meeste ala.

Ajakiri kaanest kaaneni läbi loetud ja juba ootan järgmist numbrit. Midagi pole teha, paberil formaat ja mõnus lugemine on ikka parem kui kuskilt internetist lugude ja piltide vaatamine, vist vanakooli mees.

Otsi ajakirja Selverist, Prismast, Maximast, R-kioskis, tanklatest, jne. vaata ka http://www.veloajakiri.eu

Rattaga ümber Maailma

2010-11-25T02:16:00.000-08:00

Fuji Mees, alias Raimo Laosma, sõidab hetkel rattaga maamunale tiiru peale.

Alustas mees sõitu kohe peale Tartu Rattamaratoni toimumist, 21. septembril, esimesel rattapäeval kogunes 129 km.
Olen sõitu, mehe kommentaare ja pilte huviga jälginud, kadedaks teeb.

Fuji mees kuskil Euroopas

Marsruudist ja ajast: Septembrist-septembrini ehk täpselt aastaga plaan tiir peale teha. Rootsist Euroopa lõunatippu, siis lennuga üle Atlandi ja siis läbi Põhja-Ameerika lõunaosa (USA ja Kanada) ja Alaska ning Kaug-Ida kaudu, mööda Venemaa avarusi tagasisõit (Googlemaps kaart siit). Peale Euroopa läbimist vaid 3 suurriiki, üpris julge samm, eriti risti läbi Venemaa sõit.

Ise küll sõidaks soojemas kliimas ja teistes maades (unistus võtta asi ette viiekümneselt) aga eks iga sõit ole kordumatu.

Varustus: Senini pikim rattapäev 178 km, seda siis täisvarustuses, rattakotid ees ja taga, kaasas ka telk, ratas koos varustusega kaalub 40+ kilo!!! Mees on igatahes rauast.
Esimese 10 päevaga näiteks 1500 km ja seda 75 sõidutunniga, mis teeb keskmiseks kiiruseks sellise koormaga 20 km/h. Meie loo kirjutamise aegu oli läbitud juba üle 7000 kilomeetri.
Eks ole ka natuke ebaõnne olnud, mõned kodarad purunenud, mõned kukkumised, vastutuul...
City Bike omalt poolt andis Raimole hea hinnaga Ortlieb rattakotid, ette, taha ja peale kah. Eks siis kuuleb, kuidas Ortlieb ka vastu peab.

Raimo pilt, eeskujuks meie rattateede arendajatele

Toetame omasid: kutsume ülesse Raimot toetama. Üks tagasihoidlik ratturi söögikord, ütleme summas 5-10 eurot teeb kindlasti meele rõõmsaks ja aitab sinimusvalget edasi viia (Raimo Laosma a/a SEB Pangas on 10022077648007), panime oma söögikorra teele.

Et olla uudistega kursis, näha pilte tuleb minna Fuji mehe blogilehele.

Soovime siis Raimole ratturite moodi "vänta kube hellaks" ja ootame sind 2011.a. Tartu Rattamaratoni starti.

10 päeva jalgrattal Vietnamis

2010-10-15T13:26:00.000-07:00

2010.a. Veebruaris toimunud jalgrattamatka kroonika.
Järgmine rattamatk toimub City Bike organiseerimisel juba veebruaris 2012.a.!

1. päev. Tere tulemast Vietnami!

Lendasime marsruudil Tallinn-Helsingi-Bangkok-Ho Chi Minh. Maandusime 13.00 kohaliku aja järgi, leidsime enne passikontrolli sildi „landing visa“ ja andsime paberid sisse, täitsime veel ühe vormi ja ootasime (peame siinkohal mainima, et tegime enne internetis viisataotluse ja saime positiivse vastuse). Ametnikel (keda oli seal siblimas rohkem kui küll) ilmselgelt selle viisa andmisega mingit kiiret ei olnud. 20 minutit hiljem ja 25 USD vaesemana saime loa Vietnami siseneda. Peale muid formaalsusi avanesid lennujaama uksed ja 32 kraadine meeldivalt soe õhk tervitas meid (kodus oli siis juba 15 kraadi külma...).

Meil oli vastas rattatuuri korraldaja. Käepigistus ja konditsioneeritud bussi. Lühemat kasvu reissaatja nimi oli Huoi, sõit läkc Ho Chi Minh City (HCMC) poole, vaid 9 km ja Huoi jutu järgi umbes pool tundi.

HCMC elab ca. 8 miljonit inimest. Autosid on vähe, kuid see eest on tohutult rollereid: iga auto kohta ca 20 rollerit ja mõned üksikud ratturid. Kui filmidest on jäänud mulje, et Vietnamis sõidavad vanal logiseval rattal pidzaamat meenutavas kostüümis inimesed kolmnurk müts peas, siis sellist pilti näeb suurlinnas harva, maapiirkonnas rohkem.
Jalgratas on kindlalt asendunud rolleriga. Nähes neid millimeetreid, millega arvestatakse sõitmisel ja liikluse tihedust, eI tahaks siin autoroolis olla.
Siiski liiklus sujub, vajadusel väike tuut ja roller liigub eest ning auto pääseb läbi. Kogu Vietnamis viibimise aja jooksul nägime vaid kolme õnnetust. Roller paistab siiski 3 korda kiirem liiklusvahend olevat kui auto.

Meie hotell on kesklinnas ehk Saigonis, kohe turuhoone kõrval, kena 3 tärniga majutus, suhteliselt uus, vannituba eriti uhke.

Pärast öist lendu ja viietunnist ajavahet oleme väsinud, otsustame magada paar tundi ,et siis hiljem minna linna avastama. Kuue paiku saame uuesti jalad alla ja läheme linna peale: turuhoone, night market, kohalik toidukoht ja rahavahetus.

Mingi hetk läks kõht tühjaks ja mõtlesime, et järgime vana läbiproovitud tava ja lähme sinna sööma, kus kohalikud ka söövad. Menüüst oli raske midagi valida, nimed ei öelnud midagi ja pilte polnud. Mõtlesime, et tellime midagi, mida kindlasti teame – kevadrullid! Ja tellisimegi, ainult, et see mis tuli, ei meenutanud kuidagi rulle, mida meil kevadrullide nime all müüakse. Need kevadrullid olid pakitud peaaegu läbipaistva riisipannkoogi sisse ja seal vahel oli muu hulgas söödamatu roheline salati moodi asi. Aga ok, see oli esimene söömas käimise katse.Tagantjärele oli see meil ka kõige kehvem toit mida reisi jooksul üldse saime.

Kella üheksaks oleme hotellis tagasi (kuue paiku läks juba pimedaks) ja otsustame põhku pugeda, ajavahe vajab harjumist ja unetu öö välja magamist.

2. päev. Teel Da Lat-i

Ärkasime vara ja suundusime hommikusöögile hotelli kaheksandale korrusele. Ronisime kohe rõdule, vaade oli korralik, turuhoone keskne plats mingi kommu kujuga ja natuke slummimaju paistsid kõik kenasti kätte.

Buffe hommikusöök oli rikkalik, pühendasime kohalikele toitudele ja puuviljadele. Poole kaheksast olid meie tuuri korraldajad juba hotelli ees ja hakkasime sõitma Da Lat nimelise linna poole. Huoi jutu järgi on sinna 320 kilomeetrit ja see võtab aega kuus tundi (!).
Juba linnast välja sõit võttis oma poolteist tundi. Ja siis veel kõik need väikesed eeslinnad ja külad, kitsas tee, olematu sõidukiirusega veoautod ja teeehitused. Vahepeal peatusime lõunaks Bou Loc nimelises linnas. Söögikohas müüdi muu hulgas väikesi jalgrattaid, noh selliseid minikoopiaid, mille me loomulikult pidime endale soetama. Valgete õitega põõsad teeääres osutusid kohvipõõsasteks ja imelikud kõrged põõsad piprapõõsasteks. Saime ka teada, et Vietnam on kohvi eksportimisel maailmas Brasiilia järel teisel kohal ja et india pähklite tootmises mööduti 2009. aastal Indiast.

Lõpuks hakkas tee koduses männimetsas mäkke kruttima ja seal, 1500 m kõrgusel merepinnast oligi Da Lat. Ilus, pigem Kesk - Euroopat meenutav linn. Huoi jutu järgi on Da lat populaarne puhkekoht kohalike seas - noored inimesed tulevad siia oma mesinädalaid veetma ja et pühade hooajal on siia raske hotellikohti saada. Ilm on siin jahedam kui Ho Chi Min-is, on selline tavaline Eesti suveilm. Kohalikud on pakitud sule- ja vatijopedesse. Huoi ütles, et ükski vietnamlane ei istu oma lõbuks ratta selga ja seda oli meie esimesel rattasõidul päeval ka näha: imestunud pilgust kuni selleni, et sõideti rolleriga kõrvale ja hakati juttu puhuma (millest muidugi midagi aru ei saanud).
Ratta proovimine, saadetud pikkusele vastas ratas hästi. Kruttisin peale oma spidoka, pedaalikorvid ja Ortlieb lenksukoti. Sõitsime mingi 30+ km, mägedest üles ja alla, esimene päev, paras soojendus. Kohtasime ka teisi ratturied, sakslased, kes olid ka väikesel ringil aga tunduvalt kehvemate ratastega. Kuna ilm oli selline paras, siis sõit ei tundunud raske, isegi tõusud.

Esimene päev rattal, veel suht tasane ja männimets, nagu meil.

Õhtust sõime restoranis, kust oli ilus vaade linnale. Mingi hetk ilmus lauale pliit, millel asuti hirveliha sussutama. Viimast pakuti pehmel saial ja oli väga maitsev. Siis ilmus veel potis tehtud kala (mis oli samuti hea) ja loomulikult riis. Peale sööki jalutasime linnas ja käisime turult läbi ja siis mõtlesime, et istume kohalikus kohvimajas. Tänu suurele kohvitootmisele, noored inimesed siin enam teed ei joo, see olevat vanameeste rida. Tellisime siis menüüst „White caffe“ nimelise joogi ja „tried plum“ nimelise tee. Kohv lõhnas tohutult hästi, aga oli nii kange, lusikas peaaegu seisis ise püsti, seda ei olnud võimalik üle ühe lonksu võtta. Valge tähendus jäigi arusaamatuks, äkki on tegemist kohvisordiga?

Jugade juures koos "pärismaalase" ja tema "lemmikloomaga"

3. päev. Rattal Da Lat-i ümbruses

Kolmas päev möödus rattal Da Lat ümbruskonna avastamise tähe all. Päev algas rikkaliku hommikusöögiga, nautsime seda tubli tunnikese. Ühtede andmete järgi olime 4, teiste 5 tärni hotellis. Kuna hotell kuulus puidu- ja marmorplaatide tootmisega tegelevale ettevõttele, siis kõik toad selles olid puiduga sisustatud (seal hulgas puidust lambikuplid), kaasa arvatud vastuvõtt ja hiiglaslik söögisaal. Kõik see oli ikkagi suhteliselt maitsekas, ega mõjunud sauna eesruumina. Vannitoast leidsin Venemaahotellidest tuttava sildi "cleaned & desinfected", kohe hea kodune tunne tekkis!

"Kodune silt" puidust ja marmorist hotellis

Üheksa paiku saime lõpuks ratastega minema. Pärast lühikest sõitu tuli pikk laskumine (see tundus pikk, pärastiste "päris" pikkade laskumistega võrdlusmoment puudub), paar kolm kilomeetrit. Jõudsime uue teeni ja seal oli kohe ka üks paljudest Vietnami jugadest ja külastuskeskus. 10 000 raha sissepääs (mingi 6 eeku) ja saime parki jalutama. Käisime joa taga, vaatlesime Vene turiste, kes olid vaimustuses elevantidest. Meie saatja pakkus mäkke ronimiseks „villise“ teenust (vene autosid oli üksjagu liikvel), 10 daala lugu. Otsustasime siiski jala mäkke ronida. See oli päris kõrge ja võttis ca 10 minutit aega. Üleval oli tempel, kus saime põhjaliku ülevaate Vietnami ajaloost, usunditest, esivanematest jne. Ja siis veel teine tempel ja siis veel kolmas kõige kõrgem tempel. Ühes neist oli ka kommunistliku liidri Ho Chi Minh kuju. Siis mäest alla ja suures vedeliku puudeses tellisime suhkruroo mahla, mis maitses imehea. Pargi külastuse lõpetasime rööbastrammiga joa kohal sõitmisega ja pildistamisega.

Jälle sadulasse ja ohhoo, 6 km tõusu, mitte eriti järsku, aga mõõdukalt. Noh soojenduseks hea. Selle järgi natuke lausket maad ja siis pea püstloodis selline kõige kergema käiguga sõitmist võimaldav tõus. Uhh, õnneks lühike.

Keerame tagasi Da Lat linnakesse ja sööme keskse platsi ääres rikkaliku lõuna.

Järgmine peatuskoht oli Grazy house. Riigi kunagise esimese mehe tütar õppis Moskvas arhitektuuri ja sealt naastes hakkas üheksakümmendate lõpus ehitama väga erilist maja. See meenutab koopaid, igal toakesel looma/linnu nimi ja vastav sisustus. Kena pesavoodi ja aknad igale poole. Asi veel poolik aga isegi enne 100%-st valmimist vaatamist väärt. Praegu lastakse territooriumile väikese raha eest turiste aga vist sai ka osades „koobastes“ ööbida, ustel olid vastavad sildid, vietnami, inglise ja vene keeles...

Järgmisena külastasime Vietnami viimase kuninga suveresidentsi. Ehitatud eelmise sajandi kolmekümnendatel ja meenutades kangesti meie funktsionaalseid elamuid, koopia Pärnu Rannahotellist. Puhtad jooned, maitsekas sisustus ja tolle aja kohta luksuslikud vannitaod. Uudistasime ka "kapsel sauna, selline kuhu mahtus poole kereni sisse ja see oli elektriga, kõva tehnoloogiline vidin tolla aja kohta.
Meie saatja sõnul oli palee valmimise ajal Vietnami nälg ja ca. 2 miljonit inimest suri selle tagajärjel.

Vietnami kuningas oli nö. marionettnukk, tegelikult oli kogu Hindo-Hiina (Laos, Kamboodza ja Vietnam) Prantsuse koloniaalmaa, seda kuni 1945. aastani, siis aastake iseseisvust, siis taas prantsuse koloonia. Edasi 1954 vabadus, riigi jagunemine kaheks ja ca. 20 aastane sõda ameeriklastega. Huvitaval kombel ei põlga nad ameeriklasi niivõrd, kui nad põlgavad prantslasi ja kõike viimaste poolt riigis tehtut. Prantsuse mõjusid on ka igal pool näha, nii arhitektuuris, kommetes kui ka toidus.

Päeva viimaseks peatuseks jäi kohalik lillepark-aed. Siis natuke aega surnuks hotellitoas ja linna õhtust sööma. Päev õhtus ja 40 km täis. Soojenduseks sellest piisas ja homme lubati rohkem.

Uus ja sile tee, pikk laskumine pilvedest troopikasse!

4. päev - sõidame rannikule Nha Trang-i

Tuuri kirjelduse järgi peaks olema parim sõidupäev. Ootame põnevusega. Stardime kaheksast, natukene kasvuhooneid ja juurviljapõldude vahel kitsamaid teekesi, kuni jõuame päris uue ja tühja maantee peale. Tee on nii uus, et seda ei olnud märgitud kaardile, mis meie giidil kaasas oli. Esimesed 30 km on üles-alla, kohati päris korralikud tõusud, aga muidu tundub, et tee on natuke laskuva iseloomuga. Peaksime ca. 1400 meetri kõrguselt jõudma päeva lõpuks rannikule.

Kuskil 45-l kilomeetril hakkasime jõudma kuhugi mäe jalamile, õhk läks jahedamaks ja mäe tipp kadus pilveräbalatesse.
Ja siis ta algas - laskumine, pikk ja kiire. Maksimaalne kiirus küündis 65 km tunnis (maastikurattaga), tee oli väga hea kvaliteediga, sisuliselt tühi ning muutkui laskus ja laskus. Laskusime pea 40 minutit allamäge. See oli fantastiline. Mõned üksikud rollerid, kes tavaliselt laskumistel lülitavad mootori välja, neist sai sirgelt mööda sõidetud. Vaated olid imelised, laskusime mägedelt alla orgu. Mingi aeg läks õhk troopiliselt soojaks. Lõpuks jõudsime esimese asustuseni, seal sõime lõunat. Ahh oleks seda veelkord teha tahtnud, vaated kahjuks fotokaamerasse ei jäänud, lihtsalt ei mahtunud pildile!

Pärast lõunat hakkas aga mudane ja mullane tee (meenutas kangesti Tartu Rattamaratoni radu). Viimased kümmekond kilomeetrit sellest uuest teest ei ole veel valmis ja selle pärast pole sellel teel ka praktiliselt liiklust (mis muidugi tegi selle laskumise väga mõnusaks).

Peale 120 km rattasõitu tekkis tihe liiklus ja tee läks väga kehvaks. Istusime bussi ja viimased 25 km veeresime bussiga ranniku poole.

Ööbimispaigaks rannikuäärne 400 000 elanikuga kuurortlinnake Nha Trang. Suhteliselt palju turiste ringi liikumas. Olime rattasõidust kurnatud ja pärast dushi otsustasime leida mõne massaashi koha. Natuke jalutamist ja leidsimegi koha kus tunnise massaazi eest küsiti 60 000 raha ehk umbes 36 krooni. Noh, seda võiks proovida.
Tegemist oli väga korraliku tööga ja pärast tundi mudimist olime nagu uuesti sündinud. Hiljem ütles Huoi, et Vietnamis ei tasu massaazi võtta, sest nad ei oska seda õieti teha. Meil vist siis vedas, tegu oli tõeliste professionaalidega.

Seitsmeks oli vaja jõuda õhtusöögile. Minibussile hääled sisse ja sõit läks lahti. 3 km pärast keerasime mereäärselt teelt agulitänavale ja jõudsime suure söökla taolise söögikohani. Reisisaatja lubas selle linna kõige kuulsamat barbeque liha. Asi tundus kahtlane. Kohalikke oli restoranis palju. Meie laua leidmisega läks natuke aega. Natukese aja pärast toodi taldrik toore lihaga, 4 hiidkrevetti, juurviljad, kala, maitsestatud kalmaaritükikesed, riis ja siis savist potike hõõguvate sütega. Tangid ja söögipulgad. Noh hakake küpsetama...
Seda ei lasknud me endale kaks korda öelda, aga sööki tundus ikka tohutult palju. Sütel tehtud toit oli aga üli-üli-üli maitsev. Parim toit mida sellel reisil siiani saanud oleme. Kõik oli värske ja mõnusalt maitsestatud, kala ja liha meie lemmikud, aga krevetid ja kalmaar olid ka maitsvad. Juhul, kui sinna Nha Trangi niisama sattuda, tasub külastada söögikohta Lac Cann, mis asub 44 Nguyen Binh Khiem.Võtsime mingi 4 õlut ka toidu kõrvale ja kogu see priiskamine oleks maksnud 340 krooni, me maksime vaid õllede eest mingi 60 eeku. Arvestades kogust, värskust ja eksootilisust meie jaoks oli see täitsa ilma saadud.

Siis jalutuskäik koju, tee pealt veel 15 kroonine puuviljavalik kohalikust restoranist ja sinna juurde magustoiduks 9 kroonine kohvi rummiga. Oli tore päev.

Tavaline külatee, liiklejateks ka lehmad

5. päev. Mööda rannikut Tuy Hoa linna

Hommikul alustsime 30 km bussisõiduga, et jõuaksime väiksemale teele. Sõitsime läbi väikeste kalurikülade. Merel seisid maalilised punase sinise kirjud paadid ja ümmargused kaussi meenutavad paadid. Külades kuivasid restidel väikeses meie peipsi tinti meenutavad kalad, millest hiljem saab kalakaste (Fish souce). Kui jõudsime ristmikuni, siis külapoisid ütlesid, et kõige ilusam tee läheb otse. No läkski, algul üsna lai külatee muutus riisipõldude vahel imepeenikeseks rajaks ja lõppes sooduks. Ratas selga ja tagasi uuesti läbi küla (kus vanem vietnami naine hüüdis Tomile järele: Hello big man!) kuni jõudsime suurele teele välja. Siis käisime inimtühjas liivarannas ujumas ja peale seda väike lõuna. Kuni sinnani oli lauge tee, siis peale lõunat hakkasime mägedesse jõudma. Kohe alustuseks paras tõus ja mõned laskumised. Tõusudel avanesid tohutult ilusad vaated merele ja mägede vahele peidetud väikestele inimtühjadele lumivalge liivaga randadele ja merel seisvatele neilesamadele punase sinisekirjudele paatidele. Tõeline paradiis. Mägedest läbi olime jälle laugel maal, teel läbi väikeste külakeste Tuy Hoa linna. Linna, kus turism sisuliselt puudub, aga mis kuulub valitsuse poolt eelisarendamise nimekirja. Rand põhimõtteliselt oli seal olemas. Kokku sõitsime sel päeval rattaga 80km.

Viimased 3 km bussiga läbi tihedama linnaliikluse uhke 16 korruselise hotelli ette (oli 2 kuud tagasi avatud). Tuba oli valge kiviga kaetud ja vaade poolele linnale. Otsustasime eelmise õhtu kogemusele otsida mashaashi. Leidsime kohe hotellis pakutava, hind küll natuke kallim (48 krooni 1 tund). Lihased vajasid turgutamist. Pärast maksmist juhatati meid eraldi tubadesse, massaashilaud ootas. Viskasin kõhuli. Natukese aja pärast tuli keegi neitsik ja hakkas hirmus kiiresti mudima. Eelmise õhtu rahulikkuse, põhjalikkuse ja professionaalsusega ei andnud võrrelda. Aga noh patt oleks kaevelda, las siis mudib tund aega. Vahepeal tahtis neiu teha midagi Tai mashaasist, aga hästi see tal välja ei tulnud. Lõpuks oli asi tehtud. Siis tuli kentsakas peenike hääl, mis oskas öelda „money“. Ma kehitasin õlgu, olin juba nagu teenuse eest maksnud, aga tema ikka jälle „money.“ No kahju ka vaesest tüdrukust, andsin siis jootraha. Sain naisega eesruumis kokku ja pärast mõne veesõõmu sättisime ennast minekule. Ja kuna pidin veel raha tagasi saama, siis ootasin seal leti ääres. Tuli neitsik andis mulle vahetusraha ja siis samasuguse kentsaka kiunuva häälega tip naise masseerimise eest ka jootraha maksmata. Noh võtke see vahetusraha siis. Olin natuke nördinud, ilmselge väljapressimine ja ebameeldiv maik suus. Põhimõtteliselt oli meie saatjal õigus – mashaasiga võib Vietnamis täiega alt minna.

Seitsmest olime jälle respas ja sõitsime kohaliku mereäärse resto poole. Terve nädala pidavat kohalikud vana aastat ära saatma ja selle auks pidusid korraldama. Ka selles restos oli taoline pidu. Meid pandi eraldi istuma, pisike laud ja imepisike tool (mis muide on Vietnami söögikohtades tavaline mööbel. Eestist tulnud suur mees mahub sinna vaevu istuma). Meie giid lubas seafood-i. Esmalt tulid walking crabs. Meie jaoks krabid, tsilli kastmes. Siis toodi lauda pliit ja terve pajatäis valmis keedetud supipõhjaga. Suppi tuli ise lisada (saabusid lauda eraldi taldrkul) krevetid, krabi, karbid, kalmaari rõngad, nuudlid ja rohelist. Kuni supp valmis, krõbistasime krabide kallal, nende söömine võttis oma pool tundi. Supp ja mereannid olid imehead, parim supp siiani. Kui alguses Saigonis tundus, et polegi eriti head toidud, et isegi Tallinnas Vietnami restos oleme paremaid saanud, siis nüüd kohalikes kohtades on see arvamus muutumas. See õhtusöögi resto oli üdini kohalik, poleks meid sinna viidud, poleks sinna ka sattunud, natuke nurga taga, palju rahvast ja hinnad olid väga soodsad, me muidugi maksime vaid paari õlle eest.

Kõikvõimas riisitera, monument rahva toitjale

päev. Quang Ngai city

Päev algas 30km transfeeriga järgmisesse suuremasse asulasse. Sealt ratta selga ja sõit kulges tasasel maal mägede vahelisel platool. Ühel pool jõgi, teisel pool raudtee. Tee oli ilmselt endine sõjaväe tee, koosnes sellistest betoonplokkidest, aga sõita oli hea. Vahelduseks oli päris hea lauget maad sõita, kuigi jah mäed on huvitavamad, eriti laskumised. Tee äärde jäid väikesed külakesed, suhkruroo põllud , tohtult riisipõlde ja palju lapsi, kes tahtsid, et neile patsi löödaks ja hüüdsid hello.Terve tee tuli laveerida lehmakookide vahel, et nimetasime selle tee Lehmasita maanteeks.
Tõenäoliselt olime me seal maakohtades päeva highlight: kaks suurt valget inimest sõidavad läbi nende küla. Nägime ka härjavankreid ja saime kinnitust, et absoluutselt kõike on võimalik rolleriga vedada: näideks voodit või kahte riidekappi. Lõunat sõime ühes külakohas. Söögiks seekord supp ja ei millestki muust kui seajalgadest.
Kuna meie ööbimise linna oli jäänud veel 150km, siis edasi kulges päev bussis. Kuna Vietnamis on maksimum kiirus 80km/h, tegelik keskmine aga vist 40-50 km/h, siis võttis selle sõitmine oma 4 tundi. Poole peal tegime ujumise pausi. Kohalikele lastele pakkusime palju nalja, sest nii külma veega ei käi ju keegi ujumas. Vesi iseenesest oli ikka kõvasti soojem kui meil suvel.

"Personaalne saun", presidendilossist, pea sajandi vanune

päev. Rannikule Hoi An-i

Homminul alustasime väntamist hotellist läbi linna ranniku poole. Päeva eesmärgiks oli sõita 50 km. Valdavalt tasane maa, väga vähe tõuse. Rahulik külatee, mis läbis erineva suurusega kohti. Mõnes oli palju kauplemist ja sagimist teel, vaevu mahtus sõitma. Siis jälle põlde ja täiesti olematu liiklus. Tegime peatuse Mai Tai nimelises külas. See on koht, kus ameeriklased 1968. aastal kommunismi hävitamise eesmärgil lasid maha sisuliselt kõik küla elanikud, olenemata vanusest ja soost. Kokku hukati ligi 500 inimest. Muuseumis oli eksponeeritud hea pildimaterjal, sest ameeriklastel oli rünnakul oma fotograaf kaasas. kellel hiljem süda valutama hakkas ja tegi kogu massimõrva avalikuks.

Edasi kulges tee jälle riisipõldude vahel, olles kohati väga hea ja sile, kohati aga oli sõitmiseks vaid väike rada. Tee äärtes nägime koonuse kujuliste mütsidega (just sellistega, mida vietnamlasi kujutavates filmides nad tavaliselt kannavad) inimesi põllul tööd tegemas.

Keerasime mingi aeg suuremale teele ja meie ette jäi suur rafineerimistehas. Korea kapital on tegemas suurt investeeringut ning valminud on uus nafta-bensiini linn. See katab küll esialgu 1/3 riigi bensiinivajadusest aga asi seegi. Ülejäänud nafta (Vietnamil on seda päris palju) saadetakse enamuses üle vaikse Ookeani ja ostetakse siis jänkide käest kalli raha eest tagasi bensiinina.

Oli ka üks korralikum mäkke ronimine, aga seda sõites kuulsin äkki susinat ja oligi esimene „flat“ käes. Noh enne olingi mõelnud, et ehk seekord pääseme aga tutkit brat. Kuna sõita oli veel vaid 8 km jäänud, kobisime bussi. Aitas tänaseks küll rattasõidust.

Sõitsime pooltunnikese ja jõudsime suuremasse linna, kus oli plaanis lõunasöök. Imepuhas ja läikiv kohake, mis olevat kuulus kana poolest. Neil on seal sellised tumekollase nahaga, nimetasime need „päevitunud“ kanadeks. Serveeriti kogu kana, erineval moel. Pugu, maks, munakollased jm. Sedakorda istusid ka bussijuht ja giid meie lauas, polnud lihtsalt ruumi. Seda olime ammu oodanud ja korduvalt ka küsinud, aga kombed on vist teistsugused. Toit maitses imehea ja seda oli palju.

Veel tunnike sõitu ja jõudsime turismilinnakesse Hoi An.

Meie hotell oli poolel teel linnakeskuse ja ranna vahel. Ametlikult 3 tärni, sisustuse ja stiili poolest mõnusalt uhke, miks hiina, jaapani ja kohalikust kultuurist. Linnas on palju erinevaid tuure pakkuvaid firmasid. Võib minna paadisõidule, bussiekskursioonile, snorgeldama ja sukelduma, osaleda Vietnami toidukursusel (mis algab söögi ostmisega tohutu valikuga turult). Mida iganes. Kuna järgmine päev oli meil „puhkepäev“, siis otsustame snorgeldamise kasuks.

päev. Snorgeldame ja lebotame (www.divehoian.com)

Hommikul kell kaheksa ja kümme minutit võeti meid hotelli juurest peale. Sõit sadamasse võttis mingi 15 minutit. Sealt kaatrile ja Cham saarte poole teele. Cham saarestikus on 9 saart, seal elab 2800 inimest, 90% on kaetud metsaga. Saared asustati juba mitu tuhat aastat tagasi Cham rahvuse poolt (kust ka saarte nimi) ja sellest ajast on seal säilinud uhke tempel. Praegu elavad saarel vaid vietnamlased. Väike nunnu kaluriküla saab elektri diisegeneraatorist, mis lülitatakse sisse iga päev kell 18.30 ja välja 22.30. Augustist oktoobrini on seal tugevad tuuled ja tormid. Snorgeldamise koht on külast veidi eemal. Vesi oli pisut sogane, aga nägi siiski koralle ja värvilisi kalu ja siniseid meritähti ja kivi alt kambakesi välja jõllitavaid merisiile. Algajale snorgeldajale oli huvitav küll. Olime viimased, kes paati ronisid. Lõuna koosnes fooliumis küpsetatud kalast, mingist suurest merekarbist, nuudlid, riis, supp, kalmaar, mererohi ja friikad. Nagu ütles meie prantslasest lauanaaber, et nagu jõulud oleks tulnud. Ja kõik see oli väga maitsev. Kala nad siin tõesti oskavad teha. Päralõuna läks lebotamise peale rannas. Tagasi tulles oli veidi tuul tõusnud ja laine pritsis paati. Põsed olid suht soolased kui kaldale jõudsime.

Tagasi hotellis ja dushi alt läbi käinuna võtsime rattad ja läksime linna peale. Sõitsime vanalinna, läksime üle silla ühele jõe lugematutest saartest ja tegime väiksed dringid. Hinnad on siin ikka müstilised, õlu maksis 4000 dongi ehk siis umbes 2,5 krooni. Õhtusöögi eest kahele (3 rooga, magustoit, kolm värsket mahla ja õlu) maksime kokku 75 krooni. Hotellis õhtul läks priiskamiseks, sai võetud 18 kroonine õlu.

Õhtul hotellitoas avastasin, et kõhuke natuke põlenud. Magasin rannas 30 minutit rannatoolil ja olin ühe käe kõhule unustanud ja nüüd oli kõhul nelja sõrme valged jäljed. :)

päev. Pikim tõus reisil

Viimane tõsisem rattasõidupäev koitis. Pisike transfeer linnast välja ja väike peatus marmori töökojas. Piirkonnas on 5 marmori mäge ja töökojas tehti sellest kõikvõimalikke kujukesi. Tundus, et seda kivimit on peaaegu igat värvi, ostjaid meist siiski polnud, me ei leidnud ühtegi marmorist ratast...

Natuke veel sõitu bussis ja siis ratastele. Reisikirjeldus lubas tänaseks päevaks reisi pikimat tõusu mäe tippu, mis ajaloos oli olnud Põhja ja Lõuna-Vietnami lahutajaks ja jäänud aastasadadeks vallutamatuks – lihtsalt liiga suur ja järsk.

8 km soojenduseks ja siis sealt ta terendas, mürakas mägi, tipp natuke udus. Ees ootas 10 km tõusu, kõrguste vahe 500 meetrit, palavust üle 30 kraadi, päike paistmas lagipähe. Õnneks polnud tõus väga järsk kuid vaated hunnitud. Eriti üks eraldatud rand koos põldudega. Kiirematel võttis mäetppu jõudmine aega 44 minutit.

Mäe tipusoli tõeline turistilõks, kohvikud ja pealetükkivad pisikesed müüjad, stiilis tulge meie boksi. Peaks ütlema, et see oli suht tüütu, lihtsalt ignoreerisime nende uudishimu kõike meie kohta teada saada ja igale vastusele oli neil omalt poolt märkus, et ostke nende kohvi või teed. Reaktsioon oli vastupidine, põgenesime vaatama mäe otsas olevaid kindlustusi.

Allasõit oli tunduvalt lühem, aga see eest kiire. Paar U kurvi, kus tuli hoogu kõvasti maha pidurdada, võtsid kiirust alla.

Kord juba alla jõudnud sõitsime paar kilomeetrit ja uhkes beach resordis sukeldusime vette ujuma. Mis saaks veel olla parem pärast väsitavat rattasõitu. Pärast soolast suplust aga rahulik ja rikkalik lõuna. Pärast lõunat huvitav pisike külavahetee poolsaarel, mis olemiselt meenutab Kura säärt Leedus, ühel pool sisemeri ja teisel pool ookean. Algus oli pisut mägine, siis aga lauge. Liivane pinnas ja tihe asustus.

Sellel 30 km lõigul oli suurem osa parempoolsest teest palistatud omapäraste templitega, mõni lausa suure elumaja mõõtu. Pärast sõda Ameerikaga (1975.) paljud piirkonna elanikud emigreerusid Austraaliasse ja USA-sse. Viimastel aastatel on nad hakanud tagasi tulema ja toonud ka rahakoti endaga ning kõik need templid on perekondlikud pühamud, ehitatud vanavanemate mälestuseks. Huvitav Kena tee oli.

Kui juba 85 km päevas sõidetud otsustame enne ööbimiskohta bussi kolida, liiklus läheb tihedamaks ja väsimus tikub ka peale. Ööbimine Hue linnakeses Luksemburgi kapitali abiga ehitatud väga uhkes ja stiilses hotellis, mis on samal ajal praktika baasiks kohalikule turismikolledzile. Teenindajaid on kaks korda rohkem kui vaja, aga kõik on hästi püüdlikud. Jagatakse tasuta koogi voutshereid, toas on küpised padjal, tagasiside leht öökapil ja ökosildid vannitoas... Uni on magus.

10. päev. Ekskureeerime kuningate kambrites

Hommikul on väga palav ja otsustame sellel päevl 25 km rattasõidu asendada bussiekskursiooniga. Põhjuseks see, et hotell on väljamüüdud ja peale rattasõitu on pesemisvõimalusega suhteliselt kehvasti ning õhtul läheme rongile ja Hanoi poole.

Külastame kuningate templeid. Esimene pärineb viiekümndatest aastatest, on kolme tasandiline ja asub uhkelt mäe otsas ning pakub hea ülevaate kuninga elust-olust. Tempel on seest imeilus, seinu katavad ornamendid. Kogu templi valmimiseks läks üle kümne aasta.

Teine vanem ja looduslähedasem. Kahjuks Ameerika sõja ajal ka pommitabamuse saanud aga hetkel jälle Ameeriklaste rahade eest (AMEX) restaureerimisel. Teadkem siis, et see 3-4%, mis AMEX võtab kaupmeestelt vahendustasu, läheb Vietnamis sõjakahjude hüvitamiseks :)

Ja viimaseks sõitsime parfüümi jõge pidid kuninga residentsi juurde. No nii ca. Tallinnas asetseva Kadrioru pargi suurusel maaalal paiknes viimase kuninga kindlustatud tsitadel. Kaitstud vallikraavi ja müüriga. Kuna kuningal oli ka 300-400 kongubiini (vabapidamisel naist), siis müür oli ka nende põgenemise takistamiseks. Ja kuningas oli tol ajal võimekas mees. Öisteks tegevusteks olevat kuningal spetsiaalne taimevein, millega polnud probleemi 4-5 kongubiiniga öö jooksul kohtuda. Ametlikult oli kuningal siiski ainult üks naine.

Ameeriklased muidugi pommitasid ka seda tsitadeli. Ja põhja pool oli neid sõja meenutusi kuidagi rohkem. Hanoi muudeti sisuliselt varemeteks, linnal on aga 1000 aastane ajalugu, mille materiaalseid osisi pole sisuliselt säilinud.

Siinne kommunism tundub olevat olnud tunduvalt inimlikum kui Venemaal. Suur juht ja liider võttis just sealsamas tsidadelis kuningalt võimu üle ja pakkus talle nõuniku kohta. Kuningas küll keeldus ja emigreerus, kuid talle ei löödud öösel nuga selga ja perekondki jäeti ellu.

Ekskursioonid lõppenud, pakiti meile restoranist õhtusöök (millest oleks jätkunud terve vaguni toitmiseks) karpidesse ja raudteejaama poole teele. Pärast mõningast ootamist saabus meie rong, mis nagu me koos tõdesime, oli meenutus lapsepõlvest. Neljased ja kuuesed kupeed, haisvad kempsud ja natuke lämbe õhk. Piletid olid küll konditsioneeritud vagunisse, kuid kont lülitati mõne tunni pärast välja ja sisse umbes tund enne Hanoisse saabumist. Uni võttis pärast paari õlut siiski võimust.

11. päev. Pealinn Hanoi

Kell viis jõudis rong Hanoisse. Jällegi vastuvõtja organiseeritud. Saime kohe ka hotelli, puhkasime kaks tundi, tegime kerge hommikueine ja sukeldusime linnamelusse. Kõigepealt külastasime Vietnami suure liidri Ho Chi Minhi, keda nad siin siiralt paistavad austavat, eluaset, parki ja väljakut. Suure juhi mauseleum oli remondis, majad ja park aga avatud ja eksponeeritud.
HoChi Minh elas väga lihtsalt. Ta keeldus palees end sisse seadmast, kuna see olevad liiga kolonialistlik (ehitatud prantslaste okupatsiooni ajal) ja seetõttu ehitati uus elamine, mis koosnes elutoast, magamistoast ja söögitoast, samasse palee lähedale. Pargis on ka üks Vietnami vanemaid templeid.

Tunneme, et ekskurseeritud on juba piisavalt. Lõunaks pääseme vabadusse ja longime tänavatel, külastame poekesi ja teeme pisikesi sisseoste.Väike reisiväsimus poeb juba põue. Tahaks juba koju.

Jonnipunnid istuvad kuulekalt kapis

12. päev . Tagasi HCMC-s

Hommikupoolik kulub logelemisele ja ninni-nänni vaatamisele/ostmisele. Päikesest on natuke kõrini aga õnneks on peaaegu pilves, temperatuur 27-28 kraadi ligidale. Terve Hanoi vanalinn on täis põletamistossu ja -haisu. Vietnamlased usuvad, et praegune elu on ajutine ja igavene elu saabub siis, kui lahkud sellest elust. Teises elus on aga samuti vaja riideid, asju ja raha. Seetõttu põletavad vietnamlased igal aastal enne uue aasta saabumist (mis sel aastal on 14. veebruaril) kõikvõimalikke paberist kostüüme, asju ja raha – nii päris donge ja dollareid kui ka paberist mänguraha, mis siis sellisel suitsu kujul jõuab nende surnud omakseteni. Hinnanguliselt põletavad vietnamlased igal aastal 1 miljoni dollari väärtuses raha.

Põhjas on palju vaatamisväärsusi, mida me seekord külastada ei jõua. Nagu 9 tuhat saart rannikul või Sapa või põlisrahvad.

Õhtul lendame tagasi lõunasse. Odavlennufirma AirAsia pilet vaid 125 dollarit, 2 tundi ja supsti kohal.
Interneti andmetel on seal kuumem kui siin. Kella seitsme paiku oligi linnas 31 kraadi.

Kohalik "jõujook", väga kreftine ehk maod ja skorpionid pudelis

13. päev. Paneme turisti

Meie giid on ka meie viimase päeva Vietnamis täitnud tegevustega. Läheme 7-tunnisele Mekongi jõe delta tuurile. Väljasõit linnast on vaevaline, peamine põhjus lähenev Hiina Uus Aasta ja rahvas põgeneb maale, vanemate juurde, sarnasus meie jõulude aegse olukorraga.

Jõuame siiski jõe ja paadisadamani. Natuke asjaajamist ja juba istumegi jõepaadis, kalapaadi sarnane mootor popsumas. Sõidame paarkümmend minutit suuremal harujõel ja siis leiame pisema jõekese. Keerame sellest sisse ja oleme taimede keskel. Mõni üksik maja paistab ka kaldalt, vilksamisi. Giidi sõnade kohaselt kõigub veetase deltas 3-5 meetrit, kuid kuna vesi tõuseb aeglaselt, siis ta suuremaid probleeme ei tekita. Meie üllatuseks sõidame varsti kaldale ja avastame, et sellel maalapil toimub vilgas elu. Külad ja erinevad taimed viljakal mullal. Saame lühitutvustuse sellest,mida kõike on võimalik teha kookospalmist. Järgmisena sõidame hobukaarikuga, sõuame traditsioonilise aerupaadiga ja enne lõunasööki näeme veel kookoskommide valmistamist. Seda viimast võiks nimetada hästi presenteeritud turismitooteks. Saabume külakesse, väraval pakutakse kohe sooje kookoskomme, njämmi. Siis demonstreeritakse erinevaid masinaid ja protsesse, kuidas see maius valmib. Nagu Vietnamis kombeks, kõike tehakse käsitsi. Loomulikult lõpeb väike presentatsioon võimalusega veel degusteerida ja kohe värskeid komme osta. Mida me loomulikult ka teema. Etteruttavalt võiks öelda, et need on ikka ühed igavesti head kommid, kõik need sordid mille ostsime.

Lõuna on poolel teel tagasi, spetsiaalses turistirestoranis. Esmalt ilmub lauale küpsetatud kala, mis on eriliselt presenteeritud. Meie laua juures kraabitakse sellelt liha ja keeratakse riisipaberisse koos nuudlite ja muu kraamiga, ja siis tuuakse ühtlases rütmis veel 5-6 käiku, kuni lõpuks puuviljad orgia lõpetavad. Taarume oma laevukese juurde, sõidame kaldale ja pooleteise tunniga oleme tagasi oma suurlinna hotellis.
Aeg õhtusöögiks valmistuda. Aega küll veel 3 tundi, aga vaja leiba luuse lasta ja televiisorit vaadata ja hotellitoas wifi mugavusi kasutada.
Kella seitsmest on meil viimane õhtusöök ...

Ja õhtuks Finnairiga koju! ;)

Citybike paneb rattad müüki

2010-09-15T02:48:00.000-07:00

Kui sul ikka veel ratast ei ole või vana velo vajab välja vahetamist, siis nüüd on õige aeg. Kuna Citybike hakkab oma tegusat suvehooaega lõpetama, siis paiskame müüki mõned kasutatud Merida rattad. Valikus on nii linna-, maastiku- trekking- kui ka lasterattad, nii et igaüks leiab omale sobiva. Kõik rattad on kenasti hooldatud, mõni neist on kasutuses olnud vaid 2010. aasta maikuust.

Linnarattad:
Tour 6      2100.- (jaehind 4090.-, ostetud mai 2010.a.)
Tour 3    2100.- (jaehind 4490.- ostetud mai 2010.a.) MÜÜDUD

Maastikurattad:
Kalahari K8      2500.- (jaehind 5990.- ostetud 2008/2009)
Matts 5             2500.- (jaehind 4490.- ostetud mai 2010.a.)

Trekking:
Crossway 8 3200.- ( jaehind 5690.- ostetud 2008/2009)
Cross 5             2500.- (jaehind 4590.- ostetud mai 2010.a.)

Lasterattad:
Kalahari 500   1700.- (jaehind 3999.- ostetud 2008.a.)

Uued soodsahinnaga lasterattad
Dakar 612       2149.- (2390.-)
Point Sprint Azure 1780.- (2225.-), uus hind 1600.-
Bellelli running        1090.- (1190.-), uus hind 950.-

Täpsema info rataste kohta leiad siit.

UUDISENA KÕIKIDELE MEILT OSTETUD RATASTELE (KA KASUTATUD) GARANTII AASTA LÕPUNI!

Küsimuste tekkimise korral helista 5111 819 või saada e-mail mail@citybike.ee
Rattaid saab osta e-poest või kohapealt meie kontoris Uus tänav 33

Rakvere saamas jalgrattapealinnaks

2010-09-14T01:10:00.000-07:00

Rakvere näeb kõvasti vaeva, saamaks jalgrattasõbralikuks linnaks, kõige jalgrattasõbralikumaks Eestis!

Rakvere soovib lähema kahe aasta jooksul kujuneda linnaks, kus jalgratas oleks käepärane ja vähemalt sama mugav liiklemisvahend nagu auto.

Loe Jalgrattapealinna uudist siit

Esimesed sammud juba astutud, valminud jalgrattaballeti video koostöös Rakvere Teatriga.

"NOORMEES JALGRATTAL MUUSIKAT KUULAMAS" from taavi varm on Vimeo.

Ootame põnevusega ja nüüd on kohustuslik Rakverre sattudes teha oma jalgrattaga jalgrattakuju juures pilti ;)

Rattavahetusprogramm – lastele parajad rattad

2010-05-01T04:23:00.000-07:00

Lastele meeldib rattasõit, eriti meeldib neile sõita suuruse poolest paraja rattaga. See on ka turvalisem.

Paraku lapsed kasvavad kiiresti ja liiga suur või väike ratas teevad sõitmise ebamugavaks.

Meil on pakkuda lahendus:

Osta uus ratas või lastetool või lastetreiler City Bike-st
rattavahetusprogrammiga ostame teie ratta kuni 2-aastase perioodi jooksul 50% hinnaga ostuhinnast tagasi*
järgmise ratta ostul saate 20% allahindlust tavahinnast.

Rattavahetusprogramm aitab teie lapsele valida õige suurusega ratta ja ta saab rattasõitu nautida. Paraja raamisuurusega ratas on ka turvalisem, laps ulatub piduriteni ja vajadusel saab jalgu maapinnale toetada, et säilitada tasakaalu.

Kui on vaja lasteratast hooldada, siis pakume üldhooldust lasteratastele poole hinnaga (üldhooldus tavarattale 320 krooni, lasterattale 160 krooni).

Kõigle rattaostjatele ka tasuta laste helkurvest ja kiivrid 25% allahindusega tavahinnast

*vahetamist vajavad osad: rehvid, kett, hammasrattad jt. tuleb asendada ostja kulul. Samas uue ratta ja väikeste laste puhul esimese kahe aasta jooksul praktiliselt rehvid ja pidurid üldjuhul ei kulu. Meil müüdavatel uutel lasteratastel ka garantii ja ostuaastal hooldus tasuta.

Laste rataste ja varustuse kirjeldus:

6 kuud kuni 18 kg – lastetool, pakiraamile või raami külge (laps peaks istuma korralikult, et tunda ennast mugavalt lastetoolis)
6 kuud kuni 35 kg – lastetreiler, treilerisse mahub mugavalt kuni 125 cm laps,
2-4 aastat: jooksuratas, õpib tunnetama kiirust, tasakaalu ja esimesi kukkumisi
2-4 aastat: 12 tolliste rataste ja abiratastega jalgratas, laps saab aru väntade tööpõhimõttest, piduritest, kiiremad õpivad ka ilma abiratasteta sõitmise selgeks
3-5 aastat: 16 tolliste ratastega jalgratas (abirataste võimalus), rattast saab lapse jaoks juba liiklusvahend millega lasteaias teha pikemaid ringe või nädalavahetusel eakaaslastega/vanematega ringi vurada
5-8 aastat: 20 tolliste rataste ja tõenäoliselt ka juba 3-6 käiguga suure ratta koopia. Parimatel ratastel Shimano käiguvahetus ja v-pidurid. Tragimad lapsed sõidavad võimalusel rattaga kodust lasteaeda ja nädalavahetusel 5-10 km koos väikeste peatusega kergliiklusteedel.
Edasi läheb juba vastavalt pikkusele, tulevad 24 tolliste ratastega rattad ja sõitmine muutub igapäevaseks, kiiremaks, läbitakse 10 ja enama kilomeetriseid retki ja tulevased põlvkonnad on harjunud igapäevase rattasõiduga kooli, tööle jm.

Jalgratas kevadel sõidukorda!

2010-04-09T02:10:00.000-07:00

Tore talv on möödas. Kui ratas puhkas, siis nüüd viimane aeg sõber sõidukorda seada, tolm maha pühkida ja üle vaadata:

Rehvid ja õhk:

kindlasti on natuke õhku välja tulnud
kui kumm täitsa tühi on lood kehvemad, on mingi auguke, mis tuleks ära paigata
kui rehv kulunud on ka lood kehvad, kevadel palju kivikesi ja klaasipuru tänavatel ja õnnetus on kiire tulema

Kett ja käiguvahetid:

kett lapiga puhtaks ja rattaõli peale
kui käigud vajavad reguleerimist ja kett hüppab on lood halvemad, vähemalt kett vajab vahetamist, hullemal juhul ka hammasrattad
käiguvaheti trossid ka tarvis üle vaadata, et vahetus oleks sujuv ehk natuke määret...

Pidurid:

reguleerimine, et asetseks ikka võrdselt ja klotsid poleksid liiga kulunud
kui pidurid tagasi ei lähe ja jäävad peale on trossidega kehvasti aga ehk saab asja parandada määrimisega või siis tuleb ikkagi panna uued trossid.

Kui ratast korrapäraselt enne hooldatud siis saab sellega pikalt sõita. Kui aga tekib kahtlusi astu hooldusest läbi ja lase sõber üle vaadata, Kevadhoolduse hinnad algavad 99 kroonist.

Talvine rattasõit

2010-01-23T12:54:00.001-08:00

Kas talvel saab rattaga sõita?
Vastus on JAH. Ka siis kui on -20 kraadi külma, on sadanud äsja 30 cm lund või öine miinuskraad on teed jäätanud. Rattasõidu kohta käib ka tõetera, pole kehva ilma on vaid kehv varustus ja eelarvamused.

Rehvid: naelkummid või mitte?
Olen nüüd vast kolm talve sõitnud aastaringselt ja talveks ikka naelad alla pannud. Esmalt oli küll kahtlusi, et kas tasub neid soetada. Schwalbe (üks parimaid saksa rehvivalmistajaid) valikust on täna saada kolme eri mudelit:
- Schwalbe Ice Spiker: parim saadaolev, 304 naastuga, paiknevad neljas reas (pakun, et ca. sama palju kui autorehvis), miinuspool on kaal ca 1 kg rehv (980 g).Saadaval vaid maastikuratta mõõtu. Hind ca. 800 krooni kanti tükist.
- Schwalbe Marathon Winter: parema kiirusega, maastikurattal 200 naela ja hübriid/matkarattal 240 naela. Hind ca. 100 krooni odavam kui Ice Spiker
- Schwalbe Snow Stud: 100-120 naela, saadaval ka kahes mõõdus, hind ca. 500 krooni kanti tükist.
Olles sõitnud ülaltoodutest esimese ja kolmanda mudeliga on vahe tuntav, eriti kui tegemist suure hulga lumega või siis sileda jääga.
Pea kolm aastat sõitu (eelmised aastad ka päris palju asfaldil) on viinud vaid 5 naela rehvist. Sellise tempoga jätkates võiks neid kasutada veel ca. 10 aastat.

Sõitmine talvel: jää, lumi, tänavalöga
Jää on salakaval, vahest on ta lume all ja vahest ka must jää kõnni- või sõiduteel. Kehtib sama põhimõte mis autoga sõites, ära tee järkse liigutusi ja püsid sadulas. Samas tekib sõites kogemus ja kui vaja võtan jää peal ka kurve, pedaal ülesse ja jalg valmis mahapanekuks.
Sai tehtud ka katse, et sõitsime jäisel teel autoga võrdselt ja siis pidurdasime. Kiirus oli ca. 25 km tunnis. Ratas sai pidama 6-7 meetriga, auto aga 25 meetriga.
Lumi, paks lumi ja kuhjatud lumi: see on osalt nagu sõitmine liivase pinnaga metsas. Pehme lumi ei ole probleemiks, vahest natuke vibab aga pole hullu.
Külmunud ja kuhjatud lumi: võrdub sõitmisega kivisel pinnasel, kus on mügarikud ja vahest isegi teravad ääred ja vahest on raske aru saada, kas tegemist on kõva või pehme lumega.
Praegusel lumerohkel talvel on üksjagu tegemist kõnniteele ja teede äärde kuhjatud lumega, vallid on kõrged ja ega neist mõistlikult üle saa, tuleb mööda minna.
Kõige ettearvamatu on aga munakivid, nulli lähedal olev temperatuur teeb nad sigalibedaks ja peab olema kurvide võtmisega väga ettevaatlik.
Kahtlemata on kõige kehvem osa talvisest rattasõidust linnas leiduv soolasegune lumi, mis teeb halba kõigele liikuvale: kett, ketaspidurid, keskjooks jne. Lahendus on ratta lapiga üle käimine peale sõitu ja regulaarne keti õlitus.

Riietus talvisel sõidul
Talvine rattasõit võib olla mõnus ja kiire edasiliikumise viis või ka pidev külma ja ebamugavuse trotsimine. Jalad ja käed on esmatähtsad.
Jalas kannan talvesaapaid. Talvel võib tossuga jooksma minna (pöid liigub ja kui on veri käima läinud, külm ei hakka), rattasõidul aga pöid on enamasti paigal ja kiirus suurem, see tõttu korralikud jalanõud on esmatähtsad.
Kinnastena kasutan kahekordseid kindaid, millel sõrmkinnaste peale on pandud tuulekindlad labakud, isegi -20-ga pole külm hakanud...
Muu keha osas kihiline riietus ja tuulekindlus on märksõnad. Püktse alla soovitan panna sooja pesu või spetsiaalsed talvepüksid. Ka soojad alukad ei tee paha.
Paar korda olen kasutanud ka näomaski (-15-20 temperatuuri juures), sobib hästi, kuigi hingamine mõnevõrra raskendatud.

Turvalisus: nähtavus ja nähtav olemine
Päevavalgust on vähe ja nähtav olek on esmatähtis. Kindlasti soovitan kanda helkurvesti tavariietuse peal, samuti esi ja tagatulesid. Mida rohkem helkurribasid on riietel, saabastel seda parem. Kiiver nagu alati.
Arvestama peab, et enamik autojuhte ei ole talvel ratturitega harjunud ja ei arva, et kuskilt võib neid teele sattuda, eriti väiksemate teede ristmikel ja samuti Tallinna Vanalinnas.